Ütlus: "Rise and shine" on omandanud teistsuguse tähenduse, kui kodus...

Marafiki wapenzi!

Ninafurahi kukutana nawe tena!

Uhh, see peaks olema suahiili keeles midagi sarnast: kallid sõbrad, mul on rõõm teiega taas kohtuda! Või midagi sellesarnast! Igal juhul olen uhke enda üle, kuna napp keeleoskus võimaldab juba õige pisut rohkem öelda kui asante (aitäh) või karibu (palun, võta heaks)! Lapsed, muide, on koolis meid ristinud keskmise nimega, mida meil kunagi pole olnud ehk et näiteks Munira, väike linavästrik 5. klassist, kel on keeruline haigus, mille tõttu tema luud ei kasva pikkusesse ja on haprad, hüüab mind kooli õuel nähes alati: M`am "Do not hit others!" Hille! Aga tahaksin sellest keskmise nime saamise loost veidi hiljem rääkida, sest see on täitsa omaette story.

Munira paremalt esimene, kuulamas hetkeks Maria õpetusi

Tegelikult, kui nüüd üdini aus olla, tahtsin tegelikult täna veidi vinguda, kuigi ma oma arust ei ole üldse vinguja tüüp (nagu kirjutas sel nädalal üks Delfi kommentator, kes üritas aru saada kodu-Eestis puhkenud solvumise ja süüdistuste laviinist!). Aga siis juhtus tagasiteel Kakamegast (meie lähimast "suurlinnast") paar asja, mis viisid mul tahtmise hullult vinguda, sest need olid äraütlemata naljakad ja toredad seigad. Esiteks, paigutati meid ehk kaks "mzungut" matatu esiistmele juhi kõrvale istuma, kus on välistatud, et keegi Sulle veel selga või sülle sajab! Olles kõrvust tõstetud sellest esmakordsest privileegist, troonisime uhkelt esiistmel, ainuke probleem oli minu lehviv kleit, mis keerdus tuules ümber käigukangi ja sõna-sõnalt võttes, vahetas juht raginal käike koos minu kleidiga! Tagatipuks peatusime kusagil külateede ristmikul, kus esiakna juurde tormasid oma kümmekond külameest ja hakkasid meie suunas oma vaimukusi pilduma, üksteist üle trumbates, kuid sedakorda tundus, et see ei olnud ilmselt kahemõttelise alatooniga, vaid lihtsalt naljakas. Esmalt hakkas heatahtlikult naerma kogu bussitäis rahvast ja seejärel meie Mariaga, lõpuks naersid kõik nii, et silmad märjad! No ilmselt küll erinevaid asju, aga tühja kah, ma polegi siin Keenias niimoodi südamest naernud! Tegelikult muidugi tänasime õnne, et me tuhkagi aru ei saanud, mida meie suunas öeldi. Ja kui siis lõpuks buss võttis kohalt ja suundus orgu, kus avanes päikeseloojangus džungel, orud ja põllud, oli see nii hingematvalt ilus ja ehe Aafrika, et avastasin, et tegelikult jätaks selle suurema vingumise osa vahele ja vinguks ainult natukene! Aga kohe sellest, et miks ma siis ikkagi vinguda tahtsin.

Aafrika... Päikeseloojang, mis viis suurema tahtmise vinguda...

Kuidas seda nüüd poliitkorrektselt öelda, aga oleme selle 3 nädalaga oma nahal kogeda saanud mitmeid asju, mida meile Mondo briifingutel enne lähetust räägiti. Esiteks, et Aafrikas on aeg ja Euroopas on kell, see on sulatõsi. Alates koolidirektorist, lõpetades meie tubli landlordi Jakobiga, kõigil on siin oma arusaam ja mõõtkava ajast, mis paraku ei ühti meie euroopaliku arusaamaga. Näiteks jääb lihtsalt ära reedeks kavandatud kohtumine direktoriga ja vastuseid ei saa ka kellegilt, sest direktor on ometi tegus mees ja ei saa igal hetkel telefonile vastata.... Või et meie armsas kodukuudis algama pidanud WC ja  duširuumi ehitamine majja sisse algab 3-ndat nädalat "tumorrou".... 

Igaks juhuks pilt ka meie "duširuumist", äkki algabki lähiajal ehitus ja siis jääb sellest "spa-st" ainult mälestus

No ikka juhtub, aga meie hirm on Mariaga see, et kui koju jõuame, kas siis äkki vaatame ka iga kokkulepet ja kohtumist kahtlusega, et ega sellest kokkulepitud ajal niikuinii midagi välja ei tule ja kõige koledam, kui ise peaks sellesse ajakäsitlusse langema... Loodame, et säilitame tagasi tulles ikkagi euroopaliku arusaama ajast ja kokkulepetest.

Järgmine vingumispunkt on, et oleme nüüd käinud mitmes koolis (Mukambis ja Mungangas) külas, et eesti sponsorite koolikotte lastele viia, mis meie Mondo perenaisel Riinal erinevatel põhjustel edastamata jäid lähetuse ajal. 

Mukambi kooli lastel külas

Oleme nendes koolides näinud palju sarnast oma Rise and Shine kooliga, aga paraku ka väga palju erinevat. Ja sealt kerkisid meil frustratsiooni tekitavad küsimused meie kooli laste söömis- ja hügieeeniharjumuste, klassiruumide ja koolivormide seisukorra kohta, samuti üldise tervisekäsitluse ja kõige tavalisemate meditsiinivahendite olemasolu kohta. 

Rise and Shine lapsed koolilõunal

Seega, tegimegi ettepaneku reedehommikusel kooli õpetajate ja juhtkonna koosolekul, et kiiremas korras tuleb muretseda korralik esmaabivahendite komplekt, rääkida õpetajatele üle haavade hoolduse ning enesekaitsevahendite kasutamine ning korraldada hoogtööpäev, et pesta ja parandada laste koolivormid. Peab ütlema, et direktor kuulas väga tähelepanelikult ja kiitis meie ettepanekud heaks, aga sellest isegi suuremat rõõmu valmistas asjaolu, et mitmedki õpetajad noogutasid meie jutu peale vägagi konkreetselt pead, pidades neid teemasid ilmselgelt väga tähtsaks. Ühe sõnaga, esimene hoogtööpäev tuleb meil siis koolis uue nädala reedel, kus koos õpetajate ja vabatahtlikega plaanis pesta ja parandada nii paljude laste riided, kui jõuame ja kui veel aega ja jõudu jätkub, pesta puhtaks klassiruumide põrandad. Rõhutasime asjaolu, et sellest peaks kujunema regulaarne tegevus näiteks kasvõi üle paari nädala, mitte et see tegevus lõppeks koos meie koju naasmisega.

 Evansil 3. klassist oli särk nii ribadeks ja must, et võtsime talle nõuks ühe Mondo kaasa võetud särgi annetada

Ja "herbert-vingu" asjadele joont alla tõmmates on siin veel üks teema, mis meile kummagile rahu ei anna. Maria leidis internetist video, mille olid salvestanud Keenia teismelised, kes rääkisid kurvalt ja avameelselt oma lood .... kehalisest karistamisest koolis ja millised jäljed on see nendele jätnud. Kurb ja masendav vaatamine, aga veel masendavam on asjaolu, et kuigi Keenias on keelatud laste kehaline karistamine juba alates 2001. aastast, juhtub seda siinmail päris sagedasti. Paraku oleme oma silmadega näinud seda kurjust, ka rääkinud nende kooli töötajatega, nad nagu ei taha sest eriti rääkida ja pööravad selle naljaks, et "see polnudki löömine, see oli vaid löömise matkimine" või "see oli ju ainult müks või kõrvakiil" vms. See suhtumine kandub aga täiskasvanutelt üle lastele, kes klohmivad ka üksteist, nagu jaksavad ja ikka peaasjalikult nii, et kes tugevam, see lajatab nõrgemale või haigemale. Me käime Mariaga ringi ja teeme kampaaniat, a la "palun ära löö teist last, Sa ju ei tahaks ka, et Sind lüüakse!", aga kõige paremini iseloomustab meie tegevuse tulemuslikkust asjaolu, et kui püüdsime seda sõnumit kõigepealt tüdrukutele edastada, et "real ladies do not fight or hit others!", jäi kõigepealt kogu klass meid segaduses jõllitama ja seejärel puhkesid kõik kõva häälega naerma, nagu me oleksime eriti hea nalja rääkinud..... Ja nõndaviisi meist nüüd ongi saanud Madam "do not hit!" Hille ja Madam "do not hit! Maria. 

Ja siit edasi muidugi kandub see käitumine suhtumisse loomadesse, kes saavad ka jala või kiviga kui on halb tuju ja kokkuvõttes on seda väga võigas vaadata. Kahjuks leidsime isegi eelkooli salmiraamatust luuletuse, mis pani, kergelt öeldes, silmi hõõruma ja kahtlema, et kas ikka saad õigesti inglise keelest aru....

???????

Tõe huvides peab küll mainima, et direktor ütles kohe meie vastavasisulise jutu peale, et laste löömine koolis pole lubatud ja see on ebaseaduslik ning me peaksime kõikidest juhtudest kohe talle teatama. Noh, jah... Kuna me soovime ikka õpetajatega siin koostöös midagi ära teha, proovime siis midagi esialgu omade jõududega korda saata, ühelt kooli töötajalt võtsin näiteks reedel ausõna ja lubaduse, et ta enam ei kasuta füüsilist karistust laste peal. Lubas.... Ja kuna lapsed tunduvad meid usaldavat, joostes vahetunnil külakuhjana meile peale, katsume ikka ka nende omavahelise löömise vastast tegevust jätkata põhimõttel-vesi uuristab kivisse ka augu....

Aga et see kooli töötajate jutt kokku tõmmata positiivsemalt, siis allpool pilt meie Mamma Lindast. Mamma Linda on kooli kokk,  terasest kätega ja suure südamega naine. Terasest kätega selle pärast, et ta tõstab suuri potte lõkkelt paljaste kätega ja suure südamega selle pärast, et lapsed tunduvad teda väga armastavat ja põikavad tihtipeale kooli "kööki" temaga juttu ajam või pai saama.

Mamma Linda koos majahoidja ja ehitusmehega

Sujuvalt siirdusime paremate asjade ja ilusamate uudiste juurde. Tahtmatult meenub vana anekdoot, kus indiaanipealik ütles oma suguharule, et tal on 2 uudist, hea ja halb. Halb uudis on see, et süüa pole muud kui karu seedesüsteemist läbi käinud jääke, aga hea uudis see, et seda on palju! 😂😂😂

Minul oli eelmisel nädalal ka üks suur rõõmupäev, kuna lõpuks õnnestus maakonnakeskusest Mumiast kohale tuua füsioterapeut, tegevusterapeut ja ostoosimeister, et nendega koos arutada pea 40 lapse abivahendite ning kirurgiliste sekkumiste vajadust ja plaani. Koolis olemasolevad ratastoolid ja kõnniraamid ei kannata absoluutselt mingit kriitikat, vähe sellest, et nad ei vasta laste vajadustele, need on suisa eluohtlikud, kuna on lagunenud, igalt poolt turritavad välja murdunud metalsed osad ja rattad püsivad vaevalt all, kumme nende velgedel pole enam ammugi. 

Pisike Kevin ei saa komppöidade tõttu ise liikuda, aga ratastool on suure inimese oma ja raam seisab koos tänu ehitusteibile 

Mul oli tõeline rõõm tõdeda, et kohaliku füsioterapeudiga ja ortoosimeistriga rääkisime erialaselt ühte ja sama keelt ning olime enamuse laste sekkumiste osaski ühte meelt. Eriti tore oli ortoosimeistriga asju arutada, tuli kuidagi kodune tunne, just nagu arutaks asju ortoosimeister Sanderiga Eestis... Siinkohal Sulle lehvitused, armas sõber! Küll Sul oleks siin tööd ja leiba, raha muidugi napiks, aga.... Nali naljaks.

Füsioterapeutilised konsultatsioonid improviseeritud kabinetis

Kokku siis peaks täiendavatele uuringutele suunama vähemalt 5 last (peamiselt röntgenuuringud), operatsioonidele vähemalt 6 last (peamiselt kas kannakõõluste pikendused või tagumise reielihase kõõluste pingest vabastamine), intensiivsesse rehabilitatsiooniprogrammi vähemalt 8 last ja uued abivahendid peaks saama vähemalt 12 last. Kõige selle juures on nüüd muidugi veel üks suur komistuskivi või ehk isegi kaks. Nimelt, kust leida raha nendele lastele, kelle plaanitavad tegevused ei mahu koolile riigi poolt erivajadusega lastele eraldatava summa sisse ja teiseks, kuidas saada kontakti džunglikülades elavate laste vanematega ja nad nõusse saada operatsiooni osas. Keenia seaduste alusel on, nagu meilgi, alati alla 18-aastase lapse puhul vajalik selliste asjade teostamiseks 

vanemate nõusolek, aga kas lapsevanemad tulevad üldse kooli kohale ja kuidas neile selgitada operatsiooni vajalikkust, et saada nende nõusolek, sellega ma tegelen ja seda ma näen ilmselt lähitulevikus.

Ongi sedakorda kõik, kuigi jutustada oleks veel tohutult palju. Aga nagu koolitustel räägitakse, kui teil on tähtis sõnum, mahutage see 1 A4-le, rohkem ei viitsi keegi süveneda! Mina tänan oma koduseid ja lähedasi sõpru, kes on pea kõik minu kohustused kodumail enda kanda võtnud ja ei nurisegi üldse! Aitäh teile kõigile, eriti Sulle, õeke ja Sulle, parim sõbranna Maiu! Seega, uute kohtumisteni ja ka meie üritame Mariaga endast uuel saabuval nädalal taas maksimumi anda!

Niimoodi me siis sinna helgema uue nädala poole sõidamegi - bodajuht ikka kõige ees, tema üle küla tähtis mees!

Asante! Kwaheri!

Hille

Jäneset, golfist, vihmametsast ja kõigest muust

Habari ya!

Meie siin Keenias lõpetamas oma teist lähetuse nädalat. Kummaline, aga see aeg tundub igavikuna ja kui me ka kuidagi püüame ette kujutada meie Mondo perenaist Riinat kodus tuisu ja tormi sees, on see antud hetkel kujutlusvõimele keeruline ülesanne. Sest- päike endiselt paistab lagipähe, inimesed on värvilised ja rõõmsad, reggie sugemetega muusika mängib tänavatel ja autodes ning igal sammul hinna üle tingimine on juba nii omaseks saanud, et vaevu saad end pidama, et supermarketis mitte kassiiriga ostude hinna üle tingida. Ühe sõnaga, nüüd oleme Mariaga omapäi, Riina lähetus sai otsa ja kuigi viimane sõnum temalt tuli Amsterdamist, kus ta kirus pimedat ja külma, loodame, et ta on kenasti koju lähedaste kaissu jõudnud.

Meie Mariaga aga naudime sel nädalavahetusel Aafrika helgemat poolt- oleme nimelt end premeerinud nädalavahetusega Kakamega Golf Hotellis. Sellest hotellist kuulsime juba Mondo briifingutel, kui oaasist, mille rohelusse ja mõnudesse sukelduda, kui Shianda külas elu liiga vaevalisena ja üksluisena tundub. Ma nüüd küll ei ütleks, et me hirmus vaevatuna end tunneksime, aga kindlasti kulub meile see nädalavahetus selles toredas ja täitsa ok hotellis ära. Siinne ümbrus on väga kena, suured mitmemeetrise läbimõõduga puud (mis iganes need pole, ma pole suurem asi botaanik!), väikesed õdused bungalod ja muidugi meie suur lemmik bassein!

Golf hotelli siseõue vaade, armas ja aafrikalik

Helesinine paradiis, mis küll esimesel õhtul oli ääristatud köitega, kuid mis ei takistanud meid sinna sisse sulpsatamast!

Kakamega linnast 18 km kaugusel asub tõeline vihmamets, millest küll on tehtud lääne turistile vähe söödavam looduspark koos matkaradade ja viitadega. Eile võtsimegi Mariaga ette käigu sinna rahvusparki ja muidugi tõeliste eurooplastena teime seda suvekleitides ja rannasussides....

Kui kohe sisenemisel jooksis meist mööda kari ahvilisi ja selleks, et jõuda hingematava vaatega vaateplatvormile, tuli läbida pool kilomeetrit rasket tõusu mööda mäenõlva päris tõelises vihmametsas  liaanide ja kõige muu säärasega, saime oma eksitusest väga hästi aru. Aga sinna tippu me jõudsime ja tasuks hingemattev vaade!

Esimene üllatuskohtumine tabas meid vaevu pargiväravast sisse astumisel

                    Hingemattev vaade preemiaks peale tunnist vihmametsas turnimist

Aga nüüd tahaksin ära klaarida ühe asja, mille viitasin ka postituse pealkirjas ja mille olen võlgu oma truule sõbrale. Nimelt olen täiesti kohatult uudsuse saginas unustanud teile tutvustada oma armast sõpra, kes koos minuga avastab Aafrikat ja on mulle seltsiks, kui hirmus koeraigatsus oma koju jäänud kutsika Benny järele peale tuleb. Minu Jänes jagab minuga koos madratsit ja valvab, et sääsevõrk ikka igalt poolt korralikult äärte alla oleks topitud! Nüüd aga on ka tema välja teeninud puhkuse hotellis, saage tuttavaks - lihtsalt Jänes! Aga vihmametsa me teda ei viinud, talle meeldis rohkem tsivilisatsiooni jääda!

Minu Jänes hotellimõnusid nautimas!

Minu Benny, kes koju jäi- nagu kaks tilka vett Jänesega, eks ole?!

Aga veel veidi siis meie tavaelukesest, kuhu me kohe homme peale puhkust tagasi pöördume. Kohtusime reede pärastlõunal kahe kohaliku prouaga, kes koordineerivad ümberkaudsete koolidega tehtavat vabatahtlikku ja arendustööd. Madam Sophia ja madam Gladys, toredad ja hakkamist täis prouad, meie esmakohtumine kujunes rõõmsaks, huvitavaks ja loodetavasti ka tulemuslikuks. Gladys on ka meie Rise and Shine kooli koordinaator ja nii me puistasimegi ta üle ideedega, mida tahame järgnevate nädalate jooksul koolis korda saata ja mida kogunes nõnda palju, et lõpuks sättisime asjad mingisse prioriteetsuse järjekorda. Esmajoones siis tahaksime kuidagimoodi parandada kooli laste hügieenialaseid teadmisi (a la jalatsite kandmine, käte pesemine enne sööki, põrandal ja murul söömise asendamine tavamõistes söögiasendiga), panustada õpetajatele haavade hooldamise kontseptsiooni tutvustamisele, ehk on isegi võimalik koordinaator leida, kes peaks laste naha olukorral silma peal. Lisandusid veel mõtted hoogtööpäevakust koolis, kus peseksime koos teiste vabatahtlike ja lastega korraga puhtaks kõik koolilaste koolivormid ja Wefeco vabatahtlikud õmblejad lubasid aidata parandustöödega, sest ripendavad taskud ja lõhkised kleidid ei ole koolis kahjuks mingi haruldus.

Prouade Sophia ja Gladysega Wefeco kontoris "tähtsaid asju" ajamas

Muret teevad meile Mariaga ka kooli laste puudulikud meditsiinidokumendid, loodame esmaspäeval kooli direktoriga sel väga tõsisel teemal rääkida. Nagu üldiselt teada, on siinkandis HIV positiivseid inimesi palju, sagedasti on lastel kas üks või mõlemad vanemad surnud AIDS-i. Õpetajatel ja  meil aga puudub teadmine, kas ja kes lastest on HI viiruse osas testitud ja millised olid tulemused. 

Arutasime ka koordinaatoritega tööalase õppe (kutseõppe meie mõistes) oskuste õpetamise võimalikkust lastele, kelle intellekt ei ole piisav tavaprogrammi alusl õppimiseks. Oma ala entusiastina pakkusin ka välja erivajadusega laste füsioterapeutilise käsitluse põhimõtete tutvustmist õpetajatele (siirdumised, asendi korrektsioonid, igapäevategevuste teostamisel abistamine). Gladys ja Sophia leidsid ka need mõtted väga väärtuslikud olevat ja usun, et need daamid ise võivad vägagi hästi jääda edaspidi neid teemasid arendama, kui saavad meie käest praegu peamised teadmised ja oskused.

Et mitte hullult töiselt lõpetada, siis jagan teiega meie reedeõhtuse matatu sõidu kogemust Shiandast Kakamegasse. See on üks maailma kõige rohkem imestama panevamaid asju, mida oleme näinud! Just siis, kui arvad, et 10-kohaline matatu, mis hetkel mahutab 20 inimest, on nüüd puupüsti ja pilgeni täis, peatub sõiduk ja tee äärest korjatakse veel peale üks proua kanaga... Tahakski lõpetada kommentaariga, mida ütles üks kohalik reisikohvriga ülikonnas härrasmees, kui maandus poolenisti Mariale tagaistmele sülle: "This vehicle is amazing! It is expanding!!"

Matatu selfi!

"Black Water Lilies"

Elan nüüd kümnendat päeva koos Hille ja Riinaga ridaelamus, millel on kollased seinad ja sinised uksed. Aknad on trellitatud raamidega ja maja ümbritseb kõrge raudaed, mille lukustab igal õhtul majaomanik Jackob, sõbralik vana mees. Õues on maagiliselt soe ja roheline, kuid külatänavatel täidavad nina erinevad võõrad lõhnad, millest enamik pole nii maagilised - põlenud plastiku ja roiskunud liha, kohati ka uriini lõhn. Uudised Eestist ja lumetormist kõlavad seetõttu väga kaugetena, lausa idüllilistena. Meie armas haisuvaba Eesti.. Paaril korral olen siin olles tundnud aga mingit erakordselt magusat lõhna, mis meenutab suhkruvatti või karamelli. Olen mõelnud, et see on äkki seotud suurte suhkruroo koormatega, mis vahel mööda kihutavad.
Inimesed vaatavad meile külatänaval pikalt järele, nad vilistavad, lehvitavad või hüüavad „Hello, how are you?“. Lapsed naeravad, sosistavad ja isegi jälitavad meid vahel, mõnikord hüüavad juba kaugelt "Mzungu!" ehk "valge inimene". Meeletu tähelepanu tekitab mõne päeva lõpuks tunde, et tahaks lihtsalt pugeda kuhugi koopasse ja oma (valget) nägu tükk aega mitte kellelegi näidata. See on aga raske, kuna naabriks on meile sattunud kohalik keelemees, kes teenis oma hüüdnime Hillelt välja sellega, et ta meie maja ees väga demonstratiivselt oma keelt hambaharjaga nühib hommikuti.

Elutoas, kus Hille hetkel magab, lookleb üle seina sipelgate tee. Kui minu toa lage tähelepanelikumalt jälgida, siis võib samuti märgata erinevat elu. Näiteks gekosid kiirelt üle seina sibamas (olen näinud kolme) ja muidugi igasugu ämblikke oma võrkudes. Ka minul on oma võrk õnneks, moskiitovõrk. Minu lootustes peab see lisaks malaariat kandvatele sääskedele kinni ka need laes rippuvad ämblikud, kelle olemasolu ma proovin ignoreerida.

Enne esimest ööd teipisin Hille lahkel loal tema kinesioloogilise teibiga kinni katkise õhutusava külje, kuna see tundus mulle liialt suur ja sealt võinuks sisse mahtuda mõni suurem loom (rott, madu). Hommikuks oli teip eest ära.. põhjust ei suutnud tuvastada. Esimesel ööl magasin kokku umbes 1,5 tundi ja nutsin mitu korda, mõeldes, et kuhu ma ometi tulnud olen ja seejärel nutsin seetõttu, et ma nii saamatu olen ja nutan. Magada ei saanud ei tulega ega tuleta. Miski krabistas pidevalt, higi jooksis, õues kord röögiti, siis ulusid koerad, siis nuuksus kellegi laps kauguses lohutamatult.

Hommik saabus helgemana. Nägime esimest korda Rise and Shine erikooli ja sealseid vahvaid lapsi ning see meenutas, miks ma siia olen tulnud. Esimese päeva veetsin lasteaia-osas, kus on lapsed alates viiendast eluaastast. Ruum ise on nagu iga teine klassiruum siin - ei ühtegi mänguasja, hoopis pikad pingid laudadeks ja toolid. Õppimine koos vahetundidega kestab kaheksast üheni, siis algab lõuna. Vahetundide ajal mängivad lapsed suures sisehoovis koos lehmade, kitsede ja kanadega. Mõnel lapsel on kotist valmistatud pall, teisel niidist punutud keksunöör, paaril ka väikesed nukud, mis kõik on huvitaval kombel heleda nahaga ja blondide juustega. 2 last tulid mulle esimesel päeval oma nukke näitama ja hakkasin hiljem mõtlema, et see nukk võiski eelnevalt olla nende laste kõige lähem kokkupuude valge inimesega.

Munira oma nukku tutvustamas. Heledat nukku ilmestavad peenikesed afropatsid.

Osa lastest jooksevad ja hüppavad ringi, teised lohistavad end põlvedel, puusal, mõni vinnab end edasi puutoika abil. Ratastoole ja muid abivahendeid on vähe ning olemasolevad on kehvas seisukorras, seega peavad enamik lastest ise leiutama endale viisi, kuidas edasi liikuda. Peale lõunat jätkavad vanemad klassid õppimist, vähemalt tunniplaani järgi, kuid esimene nädal näitas, et tihti joovad õpetajad teed sel ajal ja räägivad juttu, lapsed on omapäi.  Lapsed ise on nagu lapsed ikka - siirad ja uudishimulikud väikesed inimesed. Eesti lastega võrreldes näivad nad aga ka väga sõnakuulelikud olevat, isegi üleliia. Kui laps ei tea vastust või ta on üleannetu, siis on reaalne võimalus puust toikaga peksa saada õpetaja või internaaditädi käest. Sama kehtib kooli aias elavate loomade kohta, kui nad näiteks klassi ukse ette juhtuvad hunniku tegema või kuuma eest valesse põõsasse peitu minema. Õnneks kasutavad mitmed õpetajad lisaks ka teistsuguseid meetodeid õpilaste motiveerimiseks, näiteks laulavad ja tantsivad  lastega õppetükke läbi, toovad palju elulisi näiteid ja on üleüldse kaasahaarava jutu ning kehakeelega. Füüsiline karistamine näib meie jaoks aga nii vale, et peale seda on raske õpetajat sama näoga vaadata. Meenub Lutsu "Kevade" köstrihärra, kes tõesti näis uskuvat, et laste nüpeldamine nad paremateks inimesteks muudab.

Vivian (esiplaanil) ja Claire üksteist rõõmsalt taga ajamas. Vivian liigub ringi põlvede peal ja Claire toetub puusale.

Nursery: Lapsed istuvad vaikselt, õpetaja kirjutab tähestikku tahvlile. Triibulise pluusiga tüdruk Josephine näeb oma east oluliselt noorem välja. Mondo toel käib ta alates eesmisest aastast koolis ja elab sel ajal internaadis. Õpetaja sõnul oli lapse seisund esimest korda kooli tulles väga halb, tal olid tugevad märgid alatoitumusest ja ta ei räägi siiani sõnagi. Josephine piilub arglikult ja naeratab, tunnis istub aga tihti morni näoga või magab laual. Ta on üks paljudest "Rise and Shine"  lastest, kes vajab eripedagoogilist tuge.

Mõtlik Paulo on umbes 10 aastat vana ja veedab oma päevi samuti lasteaia-osas hetkel.

Nädalaga on saanud selgemaks erinevad akuutsed murekohad koolis, näiteks tõsiasi, et paljudel lastel on lahtisi haavu-marrastusi kehal ja me ei tea nende hiv-staatust. Samuti on paljudel lastel peas valged laigud, mis olevat märk sellest, et neil on solkmed kõhus, mis vajaksid ravi. Laste riided on tihti mustad ja katki. Enne, kui saame põhjalikumalt süveneda Eesti mõistes erialastesse tööülesannetesse, tuleb direktori tähelepanu suunata ka nendele küsimustele ja leida viisid, kuidas asja parandada. Koolis töötavate inimeste usalduse võitmine võtab aega, kõvasti kannatust ja oma isiklike piiride ületamist. 

Shianda on vaikselt hakanud avama oma erinevaid ilmeid ja külgi meile. Palju rõõmu teevad lihtsad asjad, näiteks võimalus oma jogurtit landlordi külmkapis säilitada, meil endal siin külmkappi pole. Üllatusi jagub igasse päeva - hiljuti selgus, et küla kõige esinduslikum hotell, kus käisime rõõmsalt limonaadi joomas, on tegelikult hoopis bordell. Rohkem pole sinna läinud.. Hakkame aimu saama kohalikest hindadest, kuid kõik muidugi üritavad meid jätkuvalt petta, sest noh.. miks mitte. Mõni aeg tagasi kuulsin direktorilt, et kui abielluksin mõne keenialasega, siis peaks ta mu isale viima vähemalt 10 lehma, mis olevat väga palju ja ma peaksin kindlasti kaaluma seda. Julius, mitu sul pakkuda on?

2. nädal Shiandas!

Armsad sõbrad, täna algas minu 2. nädal Shiandas ja tuleb tõdeda, et  hing on sees ja meelgi hakkab vaikselt rõõmsamaks muutuma. Kui inimene saab kohalike tavade ja kommete osas targemaks ja tunneb end siinmail kindlamalt, tähendab aga see ka omakorda seda, et tal on tekkinud arvukalt sõpru nii külateele, kooli kui ka kohalikku poodi, turule ja baari.
Nii ongi mul  juba kindel plaan, kust pühapäeva hommikul ikka päris kanamune saada, millise tädi tomatid on hea maitsega ja kust poekesest antakse alati külma ja suhteliselt tolmukorra vaba pudelivett. See peenike punane tolm, mis siinmail Sulle suhu, silma ja riiete alla poeb, on üks paras nuhtlus, kuid selle vastu aitab värskendav dušš improviseeritud koduses looduslikus "vannitoas" ja imestama paneb ainult asjaolu, mille pagana pärast on meil vaja Eestis mullivanni, aurusauna ja masseerivat dušši, kui asja ajab ära päikesesoe vesi tünnist ja neljast seinast koosnev "duširuum", kus saad omale värskendava kausitäie kaela kallata? Jah, siin Aafrikas on võimalik kuidagi päris askeetlikuks muutuda ja ainuke, mida ülima hoolega nii kohalikud kui ka meie igapäevaselt teeme, on üks suur riiete pesemine. See tekitab hämmeldust, kuidas keset seda tolmu, plastikprügi põletamise vinet ja igasuguseid lõhnu, on kohalike riided pea alati pestud ja puhtad, rääkimata nt naiste imekaunitest erksavärvilistest tualettidest, mis näivad olnud tulevat otse rätsepa töökojast. Muideks, siinmail on palju õmblejaid, kes tee-äärsetes töökodades on valmis aitama kleidi, pluusi, koolivormi või jumal teab mille õmblemisega, miski ei tundu olevat võimatu nende nobedate näppudega meistrite jaoks.
Oleme nüüdseks külastanud ka lähimaid väikseid linnu, Mumiat ja Kakamegat, kuigi peale suure melu, palavuse ja tohutu rahvarohkuse praegu millegiga veel kiidelda pole, mida neis kohtades oleksime näinud. Kakamegas nägime aga esmakordselt pühapäeva hommikul kirikusse siirduvat laulvate-tantsivate inimeste rongkäiku, mis sundis küll paigale ja vaatama... Oli kuidagi hea tunne nende inimeste pärast, kes päeviti teevad palju ja rasket tööd palava päikese all ja kesistes oludes, et neil on siiski üks hingetõmbamise päev, mille nad nii rõõmsas tujus üksteise keskis veedavad.

Meie Rise and Shine kooli asjadest tahaksin ka veidi rääkida. Oleme Mariaga eelmise nädala jooksul külastanud kõiki 8-t klassi erivajadusega lapsi ja üritanud kaardistada need lapsed, kes eriti füsioterapeudi või eripedagoogi abi vajaksid. Katsume nüüd järgmise paari nädala jooksul nende 40 lapsega individuaalsemalt tuttavaks saada ja koostada neile sekkumiste plaani, mis võiks kohalikele õpetajatele abiks olla. Mind aitab selle töö juures madam Everline, kes nagu eelmises blogis sai mainitud, on tegelikkuses I klassi klassijuhatja ja õpetaja, kuid avara silmaringiga ja tohutult positiivse ning rõõmsameelse ellushutumisega inimene. Kuid väga toredad on ka kõik teiste klasside õpetajad, nad näitavad üles huvi meie kodumaa, elu-olu ja arvamuse vastu, arutavad ning kuulavad hoolega, kui meil on midagi öelda. Direktoriga sai täna koostatud 2 järgmise nädala tööplaan, ikka nõndaviisi, et hommikul algklasside laste tunnid ja teraapia, pärastlõunal suuremate klasside lapsed ja teraapia. Oleme plaaninud kaasata kõik klasside õpetajad nende oma klasside laste teraapiasse, et siis, kui meie juba tagasi armsal Eestimaal oleme, jätkuksid tegevused kindla suunitlusega.

Täna oli meil ka huvitav võimalus kasutada esimest korda kohalikku bodabodat (loe: motikalaadne toode), millega sõitsime Riina juhatusel külla ära viima laupäevasel Mondo sponsorüritusel mitte osalenud lastele nende koolikotte ja koolirahasid. Noh, oli päris huvitav kogemus, aga kuna sinna bodaboda otsa ronitakse ikka vähemalt kolmekesi, siis keskmisel (minnes Maria ja tulles mina) istujal on päris huvitav pannkoogi tunne ja ainuke suund, kuhu sadulast nihkuda on ikka veel rohkem bodamehele otsa...
Aga ära me seal külas käisime ja kui esimene suurem hirm üle läks, keskendusime imeilusatele vaadetele , kus minu siiraks üllatuseks domineerib väga palju rohelust, orud ja mäekesed.... Imeilusad vaated, ausalt! Mina tüüpilise eurooplasena arvasin, et "igav liiv ja tühi väli", mis seal Aafrika kõrbes muud olla saab, aga võta näpust- rohelust küll ja veel!
Oleme kooli direktori mr. Aggry eestvedamisel külastanud ka Mumias paiknevat rehabilitatsioonikeskust, kust korra pooles aastas tuleb spetsialist kohale, kes hindab Rise and Shine probleemseid lapsi. Kohtusime tegevusterapeut Martiniga ja tõdesime, et nad teevad seal väheste võimaluste ja ressurssidega väga tänuväärset tööd. Aga samas, korra pooles aastas või kvartalis oskuste hindamist on küll parem kui mitte midagi, aga pole isegi tilk merre mitte, arvestades Rise and Shine erikooli vajadusi.... Seega, peame Mariaga tõesti pead kokku panema, et välja nuputada, kuidas need asjad koolis käima lükata ja et need ka käima jääksid....

Vaikselt hakkab ära ununema ka rohelise mamba, malaariasääskede ja muude elukate hirm, kuigi pimedas selle loodusliku WC külastamine ei ole endiselt meie kummagi lemmiktegevus Mariaga....

Ostsime, muide, omale suahiilikeelse töövihiku ja saame juba mõne viisakusfraasiga hakkama nii koolis lastega kui ka turul ja poes. Seega, sõbrad:
Teie tunnete huvi: Habari yako? Mina vastan: Mzuri!
Asante! Kwaheri!

Tere kõikidele blogisõpradele, keda peaks praegu või tulevikus huvitama Aafrika või Keenia või siinsete erivajadusetega laste käekäik või ülisõbralikud kohalikud inimesed või selle maa ilu ja võlu.... Ja nii edasi ja nii edasi.
Täna oli minu esimene tööpäev vabatahtlikuna Rise and Shine erivajadustega laste koolis. Istun nüüd oma "kodus" juba tuttavaks saanud võrgukese all ja püüan kuidagi peas ja hinges korda luua.... Silmade ees jooksevad pildid suurte uudishimulike silmadega kooli lastest, oma tohutult raske töö tõttu lugupidamist väärivatest sõbralikest õpetajatest, igale ratsionaalsele mõttele mitte arusaadaval moel toimivatest ratastoolidest ja selle kõige taustal kaks inimest, kes on pannud oma hinge ja südame siia Rise and Shine kooli- kooli direktor mr. Aggry ja WEFECO eestvedaja Esther....
Ma pean nentima ja seda tunnistan ka direktorile, et vaatamata minu pikaajalisele laste füsioterapeudi kogemusele erinevatest maadest, olen hämmingus, kuidas väga piiratud ressursside juures ning vaatamata kultuurilistele eripäradele, toimib see erivajadusega laste kool üsna sarnaselt näiteks Tallinna Heleni koolile, kellega mind seob pikaajaline töine ja sõprussuhe.
Jah, teraapiaruume pole ja abivahendidki olematud, küll on aga palju entusiasmi, isetegemist ning toetavat suhtumist. Käisin 2. klassi inglise keele tunnis- õpetaja Everline (ka fotol) on fantastiline inimene, suure karismaga ja väga huvitav ning elutark inimene. Ja mis veel toredam- Everline avaldas soovi olla järgneva 3 kuu jooksul minu partner koolis, kellega üritame füsioteraapia kontseptsiooni koolis arendada!
Käisin 8. klassi "teadusõpetuse (science) tunnis, kus õpetaja Charles rääkis ülisütitavalt lihtsatest asjadest- koostöö, austus teiste ja oma vastu, ajakasutus, töötahe, ootuste sõnastamine endale ja teistele. Lapsed kuulasid, noogutasid ja naersid vahetevahel, aga nende tähelepanu oli jäägitult naelutatud õpetaja Charlesile... Tabasin end mõttelt, kui väga oleks Eestis vaja sellist õppeainet ning õpetajatele sellist energiat, kirge ja sütitavust, aga kus Sa hing seda seal halluses ja rutiinis võtad.... Ja lihtsate asjade asemel keskendume tihti metoodikatele, teooriatele ja takerdume detailidesse. Ei, ma hindan eesti koolisüsteemi väga, ka erivajadusega lastele, aga lihtsalt tuli selline mõte, et kas me ikka aeg-ajalt pole liiga tõendus- või teaduspõhised? Ei tea, peas on virvarr ja väljas on imeilus soe videvik koos rohutirtsude saagimisega ja selle praegu fotole jäädvustatud hetke lubas minu armas kaaslane sel Keenia teekonnal, Maria, oma blogipostitusse lisada.
Täname Riinat ja Janikat, kes on meid aidanud ette valmistada ja olnud toeks. Järgmise postituseni ja uute elamusteni, armsad lugejad!

„..erase the temptation to run back home“ IW*E

 Head MTÜ Mondo inimesed eesotsas Janikaga on mind ja Hillet nüüd kokku üle 10 tunni koolitanud selles osas, kuidas Keenias ellu jääda. Asume homme varahommikul teele. Tunne on üsna tugev, olen põnevil, samas pole hirmud kuhugi kadunud. Viimastel päevadel on lisandunud õudusunenäod, milles olen juba sihtkohta jõudnud. Seega otsustasin, et äkki aitab mind, kui kirjutan enne lennukisse astumist nii enda kui mu lähedaste inimeste realistlikest ja veidi vähem realistlikest kartustest seoses selle reisiga.

Peamine mure, mida minu juures kunstiteraapias käivad lapsed seoses minu reisiga Keeniasse väljendasid on, et mõni loom võib mind rünnata või veel hullem, ära süüa. Näiteks lõvi, krokodill, leopard või ninasarvik, samuti tekitasid muresid maod ja ämblikud.. Lähedaste täiskasvanute hirmud on peamiselt seotud olnud võõra kultuuriruumi ja haigustega. Seetõttu on nad mulle välja pakkunud ka erinevaid lahendusi omalt poolt. Näiteks on mitu inimest mul lahkelt soovitanud juuksed maha lõigata, üks soovitas seejärel ka mustaks värvida. Kaitsmaks end toidumürgituse vastu soovitasid kodused mul aga iga päev ära juua klaas Coca-Colat või paar pitsi viina. Taolised soovitused on südamest tulnud, kuid kui kõiki neid kuulda võtaksin, siis sarnanaksin Keeniasse jõudes tumedapäise sõjaprintsessiga, kes on pidevalt veidi svipsis ja kannab seljas vibu ning raudset aluspesu, mille rihma vahele on ta susanud pudelid pipragaasi ja sääsetõrjevahendiga.

Mina Keenias, olles võtnud kuulda 

kõiki lähedaste soovitusi.

Tegelikkus saab olema sarnane, kuid veidi lahjem. Kõige eelmainitu taustal on mul piinlik tunnistada, et minu enda üks suurimatest hirmudest puudutab hetkel hoopis olmeküsimusi. Täpsemalt näiteks seda, kuidas ma hakkan öösiti maja kõrval asuvas välikäimlas käima, kuna seal peidavad end kindlasti kõik tõelised ja ka kujuteldavad Keenia õudused. Sõjaprintsess missugune. Prioriteedid on ka teistes küsimustes natukene paigast ära, näiteks tekitab minus suurt õõvastust info ussikestest, kes tallanaha alla elama võivad pugeda, kui sa kinniseid jalanõusid ei kanna, mõte rottide poolt levitatavast katkust tundub selle kõrval kuidagi.. nääh, see on kõigest katk. Asjad, mida tavaliselt enne lennureise pelgan (näiteks võimalust, et lennuk võib alla kukkuda), need leiab hirmude tabelist alles tagantpoolt esimeste hulgas koos päikesepõletusega.

Kõige tähtsam näib hetkel olevat teadmine, et olen teinud kõik, mis minu võimuses. Sealhulgas lasknud end vaktsineerida kolme vaktsiiniga, lugenud Janika "Minu Keenia" raamatut, söönud kolme kuu jagu head ja paremat jõulude ajal, kallistanud lähedasi tugevalt ja pikalt. Öeldakse ju, et muretseda tasubki ainult nende asjade pärast, mida me ise muuta või kontrollida saame, kõik ülejäänud läheb niikuinii omasoodu. Kutsun teid endaga kaasa seiklusele Shiandasse!