Sunday, January 21, 2018

Jäneset, golfist, vihmametsast ja kõigest muust

Habari ya!

Meie siin Keenias lõpetamas oma teist lähetuse nädalat. Kummaline, aga see aeg tundub igavikuna ja kui me ka kuidagi püüame ette kujutada meie Mondo perenaist Riinat kodus tuisu ja tormi sees, on see antud hetkel kujutlusvõimele keeruline ülesanne. Sest- päike endiselt paistab lagipähe, inimesed on värvilised ja rõõmsad, reggie sugemetega muusika mängib tänavatel ja autodes ning igal sammul hinna üle tingimine on juba nii omaseks saanud, et vaevu saad end pidama, et supermarketis mitte kassiiriga ostude hinna üle tingida. Ühe sõnaga, nüüd oleme Mariaga omapäi, Riina lähetus sai otsa ja kuigi viimane sõnum temalt tuli Amsterdamist, kus ta kirus pimedat ja külma, loodame, et ta on kenasti koju lähedaste kaissu jõudnud.
Meie Mariaga aga naudime sel nädalavahetusel Aafrika helgemat poolt- oleme nimelt end premeerinud nädalavahetusega Kakamega Golf Hotellis. Sellest hotellist kuulsime juba Mondo briifingutel, kui oaasist, mille rohelusse ja mõnudesse sukelduda, kui Shianda külas elu liiga vaevalisena ja üksluisena tundub. Ma nüüd küll ei ütleks, et me hirmus vaevatuna end tunneksime, aga kindlasti kulub meile see nädalavahetus selles toredas ja täitsa ok hotellis ära. Siinne ümbrus on väga kena, suured mitmemeetrise läbimõõduga puud (mis iganes need pole, ma pole suurem asi botaanik!), väikesed õdused bungalod ja muidugi meie suur lemmik bassein!


Golf hotelli siseõue vaade, armas ja aafrikalik


Helesinine paradiis, mis küll esimesel õhtul oli ääristatud köitega, kuid mis ei takistanud meid sinna sisse sulpsatamast!

Kakamega linnast 18 km kaugusel asub tõeline vihmamets, millest küll on tehtud lääne turistile vähe söödavam looduspark koos matkaradade ja viitadega. Eile võtsimegi Mariaga ette käigu sinna rahvusparki ja muidugi tõeliste eurooplastena teime seda suvekleitides ja rannasussides....



Kui kohe sisenemisel jooksis meist mööda kari ahvilisi ja selleks, et jõuda hingematava vaatega vaateplatvormile, tuli läbida pool kilomeetrit rasket tõusu mööda mäenõlva päris tõelises vihmametsas  liaanide ja kõige muu säärasega, saime oma eksitusest väga hästi aru. Aga sinna tippu me jõudsime ja tasuks hingemattev vaade!


Esimene üllatuskohtumine tabas meid vaevu pargiväravast sisse astumisel

                    Hingemattev vaade preemiaks peale tunnist vihmametsas turnimist

Aga nüüd tahaksin ära klaarida ühe asja, mille viitasin ka postituse pealkirjas ja mille olen võlgu oma truule sõbrale. Nimelt olen täiesti kohatult uudsuse saginas unustanud teile tutvustada oma armast sõpra, kes koos minuga avastab Aafrikat ja on mulle seltsiks, kui hirmus koeraigatsus oma koju jäänud kutsika Benny järele peale tuleb. Minu Jänes jagab minuga koos madratsit ja valvab, et sääsevõrk ikka igalt poolt korralikult äärte alla oleks topitud! Nüüd aga on ka tema välja teeninud puhkuse hotellis, saage tuttavaks - lihtsalt Jänes! Aga vihmametsa me teda ei viinud, talle meeldis rohkem tsivilisatsiooni jääda!


Minu Jänes hotellimõnusid nautimas!


Minu Benny, kes koju jäi- nagu kaks tilka vett Jänesega, eks ole?!

Aga veel veidi siis meie tavaelukesest, kuhu me kohe homme peale puhkust tagasi pöördume. Kohtusime reede pärastlõunal kahe kohaliku prouaga, kes koordineerivad ümberkaudsete koolidega tehtavat vabatahtlikku ja arendustööd. Madam Sophia ja madam Gladys, toredad ja hakkamist täis prouad, meie esmakohtumine kujunes rõõmsaks, huvitavaks ja loodetavasti ka tulemuslikuks. Gladys on ka meie Rise and Shine kooli koordinaator ja nii me puistasimegi ta üle ideedega, mida tahame järgnevate nädalate jooksul koolis korda saata ja mida kogunes nõnda palju, et lõpuks sättisime asjad mingisse prioriteetsuse järjekorda. Esmajoones siis tahaksime kuidagimoodi parandada kooli laste hügieenialaseid teadmisi (a la jalatsite kandmine, käte pesemine enne sööki, põrandal ja murul söömise asendamine tavamõistes söögiasendiga), panustada õpetajatele haavade hooldamise kontseptsiooni tutvustamisele, ehk on isegi võimalik koordinaator leida, kes peaks laste naha olukorral silma peal. Lisandusid veel mõtted hoogtööpäevakust koolis, kus peseksime koos teiste vabatahtlike ja lastega korraga puhtaks kõik koolilaste koolivormid ja Wefeco vabatahtlikud õmblejad lubasid aidata parandustöödega, sest ripendavad taskud ja lõhkised kleidid ei ole koolis kahjuks mingi haruldus.


Prouade Sophia ja Gladysega Wefeco kontoris "tähtsaid asju" ajamas

Muret teevad meile Mariaga ka kooli laste puudulikud meditsiinidokumendid, loodame esmaspäeval kooli direktoriga sel väga tõsisel teemal rääkida. Nagu üldiselt teada, on siinkandis HIV positiivseid inimesi palju, sagedasti on lastel kas üks või mõlemad vanemad surnud AIDS-i. Õpetajatel ja  meil aga puudub teadmine, kas ja kes lastest on HI viiruse osas testitud ja millised olid tulemused. 
Arutasime ka koordinaatoritega tööalase õppe (kutseõppe meie mõistes) oskuste õpetamise võimalikkust lastele, kelle intellekt ei ole piisav tavaprogrammi alusl õppimiseks. Oma ala entusiastina pakkusin ka välja erivajadusega laste füsioterapeutilise käsitluse põhimõtete tutvustmist õpetajatele (siirdumised, asendi korrektsioonid, igapäevategevuste teostamisel abistamine). Gladys ja Sophia leidsid ka need mõtted väga väärtuslikud olevat ja usun, et need daamid ise võivad vägagi hästi jääda edaspidi neid teemasid arendama, kui saavad meie käest praegu peamised teadmised ja oskused.
Et mitte hullult töiselt lõpetada, siis jagan teiega meie reedeõhtuse matatu sõidu kogemust Shiandast Kakamegasse. See on üks maailma kõige rohkem imestama panevamaid asju, mida oleme näinud! Just siis, kui arvad, et 10-kohaline matatu, mis hetkel mahutab 20 inimest, on nüüd puupüsti ja pilgeni täis, peatub sõiduk ja tee äärest korjatakse veel peale üks proua kanaga... Tahakski lõpetada kommentaariga, mida ütles üks kohalik reisikohvriga ülikonnas härrasmees, kui maandus poolenisti Mariale tagaistmele sülle: "This vehicle is amazing! It is expanding!!"


Matatu selfi!

No comments :

Post a Comment