Wednesday, February 7, 2018

Veebruar algas....

Tere, armsad sõbrad!
Kahjuks pean seekord kurbade uudistega  alustama oma postitust. Minu veebruar ei alanud hästi, kuigi veel eelmise reede hommikul rõõmustasin täiega väikeste edusammude üle, mis Rise and Shine`s aset on leidnud. Kahjuks lahkus meie hulgast reedel minu mehe isa, kes oli üks äraütlemata tore härrasmees- mõtetetelt virge oma 88 eluaasta juures, alati ülikonnas ja galantne.... R.I.P. vanaisa Olev. Siinkohal olen südamest tänulik Mondo inimestele Janikale ja Riinale, kellele üritasin küll vaprat nägu teha, kuid kes "hammustasid mind läbi" ja aitasid jõuda otsusele, et ma pean koju sõitma.... Aitäh teile! Seega, uus nädal kulub mul Eestis pere keskel ja arusaadavatel põhjustel tekib mu blogisse nüüd väike auk. Aga luban, et kui olen tagasi, alustan hooga sealt, kus asjad pooleli jäid. Nüüd aga rõõmsamatel teemadel ehk et kuidas on sujunud minu eelmine nädal.
Maria postitas  eelmisel nädalavahetusel FB-sse väga vahva hipo pildi, kelle saime kaadrisse Victoria järvel paadisõidu kestel. Seega, Keenia asjadega kursis olevad inimesed juba saavad aru, et olime oma eelmist  nädalavahetust veetmas Kisumusse, kus asub Keenia üks enim külastatavaid vaatamisväärsusi Lake Victoria ja jõelobude pesitsupaik Hipo Point.
Järv iseenesest oli minu vaimusilmas kuidagi müstifitseeritud, igas Keeniast jutustavas raamatus või filmis räägitakse selle järve ilust ja müstilisusest, sestap olin väga uudishimulik seda nägema. Järv on tõesti imeline, isegi oma mudavärvi veega ja ümbrusega, mida just kõige paremini pole hooldatud ega puhastatud. Aga see ei loe, ma usun et just Aafrika kuumus ja tolm ja veekogude vähesus on need asjaolud, mis muudavad selle  suuruselt teise magevee järve maailmas kohalikuks oaasiks, mille vaatamisest ja imetlemisest ei saa küllalt. Tunniajase paadisõidu käigus saime oma väga vahvalt giidilt teada, et järv asub merepinnast 1134 meetri kõrgusel, kaldajoone pikkus on 3440 km ja järvele andis 1858. aastal nime Niiluse lähte otsija John Hanning Speke kuninganna Victoria auks. Järv on ümbritsetud kolme riigi piiridega Uganda, Tansaania ja Keenia piiridega. 


Siin ta siis on, minu unistuste Victoria järv

Ja muidugi siis see, mida kibelesime Mariaga hirmsasti nägema, vaevalt mallates ära kuulata giidi jutte linnuliikidest ja kalameestest, mis küll tõele au andes, oli väga huvitav ning mida toetas lisaks audiomaterjalile ka visuaalne pilt.


Selline arhailise meetodiga ja arhailise "alusega" kalapüük toimib ka tänapäeval Victoria järvel

Ja siis need hipod.... Küll on armsa väljanägemisega elukad! No nii nummide nägudega, kui nad vees solberdasid ja pead veest välja tõstes puristasid ja oma kõrvu võdistasid, et hüppa või üle paadi serva ja anna musi! Aga kui giid jõudis oma jutuga sinnamaale, et Aafrikas on surmajuhtumite põhjustaja number 2 seesama armsana näiv olevus, tekkis veidi kõhe tunne küll. Liiatigi, kui elukate pead olid sama suured, kui mina kokku ja nad tiirutasid segamatult otse meie paadi külje all!

Meie giid lisas oma jutule veel vürtsi sellega, et kui ema-jõehobu juhtub saama baby-boy hipo, siis ta peab teda peitma isase isendi eest kuni pojake suureks on kasvanud! Ja teate miks? Sest seesama isa-jõehobu saadab kõhklemata oma pojukese teise ilma, kuna see tekitab temas emase jõehobu suhtes armukadedust! Ma ei tea, kas see on legend või tõsijutt, aga minu siiralt  imestunud näo peale hakkasid kõik paadis olnud mehed (keda loomulikult Aafrika kombe kohaselt oli miskipärast 4 tükki, kuigi vaevalt leidus tegemist kahele!) laginal naerma. No ma ei saanud siis ka vastu torkamata jätta, et loodetavasti kehtib see Keenias ainult isaste loomariigi esindajate kohta, mida mehed ka üksmeelselt kinnitasid, et inimriiki selline barbaarsus tõesti ei laiene.







Hipod on tulnud hetkeks veepinnale, Marial õnnestus nad kaamerasse püüda

Nõndapalju siis meie Victoria järve külastusest, mis oli tõesti imeline. Jõudsime veel ka külastada Kisumu Muuseumi, mis vastupidiselt meie arusaamale muuseumist, oli kuidagi....  Noh, ütleme siis et piirideta mõtlemisega rajatud. Sinna oli kokku kuhjatud elusad krokodillid ja maod, ajalugu, kultuur ja loodus.... Kõik ikka läbisegi ja lageda taeva all. Maod, tõsi küll, olid kenasti oma terraariumis ja kuna minul nende elukatega suhet pole, siis jätsin nende imetlemise Mariale. Aga tegemist on siis tõesti mingi vabaõhumuuseumi laadse paigaga, kus saab korraga aimu iidsetest tavadest, loodusest ja loomadest. Vana külamudeli alal nägime isegi ära kohalikud "iidsed" asukad, kel kehakatteks lapike nahka ja kes vihtusid loomanahast trummi saatel hullunult tantsida. Isegi Maria veeti tantsuplatsile, misjärel me hoogsalt lahkusime järgmise ekspositsiooni juurde.




Maria põgeneb miskipärast ummisjalu "põlisasukate" tantsuhaardest!

Aga veidi kulmu pani kergitama väljapanekute eksponeerimine. Olles näinud, kuidas meie muuseumides museaalidega kinnastes kätega ümber käiakse, siis siin on iidsed leiud eksponeeritud keset päikest ja tolmu käepäraste vahenditega kokku klopsitud klaaskapikestes... Võta sa nüüd kinni, kumbapidi see õige on, tundub, et saab ka nii!


Iidne tööriist 

Kokkuvõttes oli meil vahva nädalavahetus, mille oluline osa oli suur positiivne avastus, nimega Java. See on söögikoht ühes Kisumu kaubanduskeskuses, mida soovitasid paljud Tripadvisori kommentaatorid. Teate sõbrad, kuidas maitses hamburger ja searibid!!! Nämma, tundus et elus pole midagi nii maitsvat söönud.... Kuigi ma kodus just mingi hamburgeri fänn pole, siis peale keemiast helendavate küpsiste (mida ma tegelikult vihkan!) ja kiirnuudleid, mida hästi varustatud kohalikus poes heal juhul saada on, tundusid need meil rämpstoiduks tituleeritavad road taevalikud...
Andku nüüd kõik tervisliku toitumise eestseisjad andeks, aga kuu aega Keenia toidul muudab inimese maitsemeelt täielikult, seda võin küll kinnitada. Eriti veendunud olen selles peale esmaspäevast hommikut, kus hommikusöögiks ajasin näost sisse kahvliga tomatikastmes makrellikonservi, kuna saiapoolise olime unustanud ostmata ja kui seda ka oleks, siis on see ollus nii kummaline, et laguneb käte vahel laiali, makrellikattest rääkimata.... Aga pole siin viriseda midagi, täna näiteks ostsime turult piraka arbuusi, üliküpse ananassi ja mangosid. Nii et ka siinsel elul võib leida eeliseid, kui võrrelda Rimi poes näiteks laupäeva õhtul serveeritavate puuviljadega....
Kui võtta nüüd jutuks kooliasjad, siis ühtepidi oleks justkui põhjust rõõmu tunda. Ja selle "teiselt poolt vaadatuna" juurde tulen siiski lõpus tagasi, aga kohaselt eelmises postitustes räägitud indiaanipealiku heale ja halavale uudisele, alustame ikka  heast. 
Kohtusin eelmisel reedel teist korda kohaliku hindamis- ja rehabiliteerimiskeskuse juhtivterapeudi Martiniga, et detailsemalt arutada kahe kõige kiiremat sekkumist vajava lapse jalgade operatsioonidega seonduvat, ühe puhul seisab asi ainult kooli nõukogu poolt antava rahastuse taga. Pika uurimise ja küsitlemise tulemina sain kätte info, et vajame väikese Viviani põlve kordategemiseks 5000 KES (50 eur) ja vanaema nõusolekut koos sellega, et ta lapsega haiglasse kaasa tuleks, kuna lapse ema on vaimselt mitte päris adekvaatne. Aga kogu selle info teadasaamine juhtivterapeudilt võttis mult 2 tundi ja ma ei saa aru, miks see nii on!!! Vabandust väga, ma usun, et Mondo inimesed nüüd loevad ja ütlevad- no eks me öelnud, kuidas nad aru ei saa, Aafrikas käivadki asjad teistmoodi!- aga vot, tõesti ei saa aru. Esiteks, ei saa ma siiani aru, miks ja kuidas kooli laste vajadusi juhitakse rehabilitatsioonikeskusest, teiseks ma ei saa aru, et miks ma pean ootama kuni paar tundi spetsialiste, kellega on täpne aeg kokku lepitud ja kolmandaks ma ei saa aru, miks siis, kui need spetsialistid lõpuks kohale tulevad, alustatakse õppelajuhataja või muude tähtsate inimestega tee joomisega, külalisteraamatusse sissekannete tegemise ja muu säärasega. Asja juurde jõutakse tunni - pooleteise pärast, siis on päike liiga põletav ja enam ei jõutagi sel päeval midagi vajalikku teha, tuleb järgmine aeg kokku leppida ja kõik hakkab otsast peale.... Vähemalt loodan uue nädala lõpuks nende spetsialistide vastused saada, kas ja mis hinna eest on võimalik parandada meie kooli ratastoole. Siis peab selle hinna aksepteerima kooli nõukogu, mis koguneb tuleval laupäeval. Või tegelikult seda, mis neid järgi on jäänud, sest uute jaoks koolil kindlasti raha ei ole....


Need asjad olid kunagi ratastoolid

Kõigele vaatamata, oleme jalanõude kampaania edenemise eest direktorilt lausa kiita saanud esmaspäeva hommikusel koosolekul.  Selle 100 paari jalanõude, mille rahastus tuleb Mondolt (aitäh, head mondolased!)  muretsemise lükkasime edasi järgmisse nädalasse, kui kooli nõukogu on teinud otsuse meditsiinivahendite soetamise rahastuse osas. Oleme otsustanud jiggerite (liivausside) munade laste jalgadest eemaldamise kampaania korraldada oma koolis. Nimelt ei ole ju mõtet uusi jalanõusid ja sokke lastele ju jalga panna, kui nende jalad on mustusest korpas, haavanditega ja liivaussidest laastatud... Aga selle korraldamiseks on meil vaja 100 lapse jaoks desinfitseerimisvahendeid, seepi, ja mingit omalaadset pastat, millega "ussitanud" jalad tuleb kokku määrida.


Käib usin laste jalanumbrite kaardistamine

Sellega seoses meenub, et eelmisel nädalal külastasid taeva kingitusena meie kooli juhuslikult kaks Kanada vanadaami, kes tegelevad heategevuse korras siinmail umbes samasuguste teemadega, nagu meie oma koolis. Nendelt saimegi teada, et liivausside munadest laste varvaste all on võimalik ka muudmoodi lahti saada, kui neid skalpelliga välja urgitsedes. Ainult et selleks on hulgaliselt vaja vett, seepi, desinfitseerimisvahendit ja mingit kohalikus apteegis müüdavat erilist pastat, millega laste jalgade sisse hõõrumisel sulgub hapniku juurdepääs naha kaudu nendele ussi vastsetele ja nad hävivad. Aga sellise kampaania korraldamiseks ei ole enne nõukogu otsust rahastust, seega loodame, et tuleval nädalal on häid uudiseid ja me saame lõputuna näiva mure laste jalgade pärast seljatada.


Paljasjalgsete armee



Selline näeb välja enam-vähem korralik kooli jalanõude komplekt, selle hind 3-4 eurot käib aga paljudele vanematele üle jõu....

Selle nädala esmaspäeval jõudsime ka esmakordselt sinnamaani, et varem vaid tunniplaanis figureerinud erivajadusega laste kehalise kasvatuse, kunsti ja muusika tunnid võiksid toimuma hakata ja täna olingi koos õpetajate Charlesi ja Celline`ga õues eelkooliealiste klassiga esimest kehalise kasvatuse tundi tegemas. Lapsed olid vaimustuses ja siiralt rõõmsad iga uut vahendit katsudes ning tegevusi proovides. Ainult et õpetajad tahtsid ka seda loomingulist tegevust väga raamidesse suruda, siin on üldse kombeks nõuda lastelt kooris skandeerimist "Yes, M`am! Good morning, Sir!" ja nii ikka edasi, individuaalsuse ja loomingulise aksepteerimisega õpetajate poolt peame Mariaga ilmselt veel vaeva nägema.... Aga sellegipoolest tundus lastel tore olevat!


Ratastoolis ja ise mitte liikuvatele lastele mõtlesime välja rõngaste loopimise toki otsa, minust paremal õpetaja Charles



Pallimäng ja takistusrada tekitasid lastes elevust, oli näha kui vähe nad tegelikult mängida saavad

Eelmise nädala ülevaate tahaksin lõpetada muljetega Ebubere keskkoolist ehk gümnaasiumist, mis on Mondo sõpruskool ja mida külastasime Mariaga Wefeco esinaise Estheri palvel. Meid võttis selles 300 õpilasega koolis vastu õppealajuhataja Mary, kes oli väga haritud ja tore naine. Direktorit õnnestus meil näha minnes ja tulles, nimelt pakkus ta meile oma autoga transporditeenust Shiandast  Ebuberesse ja tagasi. Kuna tegemist džunglikülaga, siis sinna eriti miskit peale bodaboda või korraliku auto sõitma pole suuteline. Miks ma sellest rääkida tahan, on asjaolu, et esinesime Mariaga 6-8. klassile. Teemadena tulid jutuks nii Eesti, meie elu ja tegevus Keenias ja kodumaal, teretulnud olid igasugused küsimused Eesti kohta. Mina kohtusin 7. ja 8. klassiga, kus siis õpivad lõpuklasside õpilased, kes siinse kultuuri mõttes on juba täiesti küpsed abielluma ja peret looma.


Ebubere keskkooli 7. klass

 Tegelikkuses on tegemist 14-15-aastaste noortega, kes on samamoodi uudishimulikud ja toredad, kui meie noored. See noorelt abiellumise asi sai selgitatud pika jutuga, miks võiks või peaks olema noorel inimesel vähemalt haridus ja mingisugune sisetulek, enne kui ta abiellub ja lapsed soetab. Kuigi, selle jutu peale tulid 8. klassi noormehed pärast eraldi minu juurde ja uurisid, kui lihtne oleks keenia mehel abielluda Eestisse... Ma siis vastasin, et väga lihtne, kui üks selge kriteerium on täidetud- peab olema tõeline armastus ja austus ning pühendumus tulevaste abikaasade vahel! Ütleme nii, et noored mehed jäid kuidagi kohmetuks....



Ebubere noored 

Aga ühe asja üle on mul väga hea meel. Võtsin jutuks siin nähtud võika kombe nuhelda kaika, joonlaua, vitsa või muu käepärasega koolis ja ka kodudes lapsi. Ütlesin, mida tunnen, kui näen loomi pekstavat teravate traatidega, jalgadega või jumal teab millega...Ütlesin, et selline teguviis on Eestis täiesti vastuvõetamatu ja lubamatu, see pole ei eetiliselt ega juriidiliselt aksepteeritav ja selle eest võib täiskasvanut oodata vanglakaristus. Kogu klass hirnus naerda, nagu mingi tohutult hea anekdoodi peale.... Panin suu kinni ja jäin neid vaatama, tekkis vaikus.... Vaatasime tükk aega tõtt ja siis ma ütlesin neile, et kui teie tahate oma riigis midagi muuta (millest kõik keenialased räägivad, nii noored kui vanad!), siis alustage sellest et te katkestate selle alandava ja ebainimliku suhtumise ringi laste, naiste ja loomade peksmisesse. Et kui te soovite, et teid inimlikult ja lugupidavalt koheldakse, siis te ei löö ega solva teisi inimesi ega loomi ja ootate, et ka teised käituvad teie suhtes nii... Ja et minu arust on see nõrga ja rumala inimese tundemärk, kes laseb käed käiku, selle asemel, et sõnadega arutada asju.... Vaikus. Siis hakkas üks poiss plaksutama, tema järel ka kõik teised. Noh, ma olen muidugi lootusetu optimist, aga mulle tundus, et äkki kasvõi mõni neist noortest meestest mäletab, mida mzungu ütles, kui tõstab käe ja tahab oma last, naist või koera lüüa...

Aga sellega ma täna lõpetan ja soovime kõik koos Mariale, et ta oleks ikka tubli ja saaks nädala üksinda ilma minuta kenasti hakkama! Arvestades meie majakeses hoogsalt teostatavat remonti, siis loodan, et meie elamistingimused on vahepeal päris euroopalikuks muutunud ja Maria on rõõmus ja rahul, kui järgmisel nädalal tagasi Keeniasse jõuan!


Mingi elukas, kelle nime me ei tea, aga kes tundus lihtsalt ilus


Hille

Friday, February 2, 2018

"Lulu's doing haircuts, though I don't think she can see.."


Kui Keenias natukene kauem viibida, siis õpib silm kogu selle peatumatult värvilise elu keskelt välja  noppima erinevaid detaile. Tänavatel leidub loosungeid nagu "Vintage Chips", "God Bless Butchery" või "Kholera Glassmart". Ostsin Kakamega poest raamatu "Nursery Rhymes", et teha tutvust kohalike lasteriimide ja -laulukestega. Kui vahel näib, et Keenia ei saa enam rohkem üllatada, siis..





Kui sõbrad küsivad minult, et kuidas Keenias kohanenud olen, siis tekib kiusatus saata neile postiga see sama õhuke raamat, mis kannab päris hästi minu vastakaid tundeid: Maryl oli väike lambatall, valge kui lumepall (Keenia versioonis kitsetall, kes oli must kui söetükk) ja järgmisel hetkel.. surid Mary vanemad aidsi. Seejärel kirjutas keegi sellest luuletuse ja pani lasteraamatusse.

What did you say?

Kohe kindlasti olen päris edukalt kohanenud erinevate elukatega. Mõned neist tunduvad mulle lausa sümpaatsed juba. Olen tänaseks näiteks veendunud, et gekod hakkavad eriti häälekalt seinte vahel ja taga piiksuma siis, kui õhtuti muusikat kuulata. Nad on täitsa armsad, imetillukeste varvastega, mis kleepuvad aknaklaasile. Loodan salamisi, et mu muusikaentusiastidest sõbrad püüavad öösiti kinni ka neid pöidlasuurusi prussakaid, keda olen viimastel päevadel mitu tükki toast välja toimetanud ja kelle kohaolu üle ma niivõrd rõõmus pole. Ühel õhtul märkas mr. Jackob minu tegevust, tehes ise parasjagu oma õhtust ringkäiku ümber maja (kõik lugejad, kes on käinud Noarootsi Gümnaasiumis - Jackob on Keenia versioon Väino Ellikust, tal on isegi sarnane taskulamp, millega ta öösiti akendest valgust sisse laseb). 
"Madam, what are you doing, is everything okey?"
"Hello mister Jackob.. emm, yes, just throwing this cockroach outside." 
"Oh, but madam, you have to crush them like THIS (lööb jalaga prussaka sodiks, putuka sisikond lendab kümnes kaares laiali), otherwise they will just come back inside."
Niisiis, järgmine kord, kui toast prussaka leidsin, otsustasin talitada mr. Jackobi soovituse kohaselt.. viisin ta õue, tõmbasin kopsud õhku täis ja lõin ta kiviga sodiks nagu metsaline. Terve kivi oli prussakat täis. Tundsin end halvasti. Olgugi siis prussakas, kuidas ma saan tappa lihtsalt seetõttu, et kellegi välimus mulle ei meeldi ja et ta mulle voodisse võib üritada ronida. Nende kriteeriumite alusel võiksin ka keelemehe (segaduse korral loe eelmist postitust) kohe maha lüüa. Seega, jätkan õhtust õhtusse prussakate ja ämblike toast välja tassimist nagu kilplane. Vahel kasutan Hille tehnikat ja lihtsalt räägin nendega.. näiteks "Kobi minema siit!" või "Mida sa jälle tahad?". Vahel üritan hellemalt: "Me ju rääkisime sellest, ma ei taha sind siia.." ja vahel gängsterlike ähvardustega "Kui sa veelkord siia tuled, siis ma lasen Mr. Jackobil kogu su suguvõsa ära mürgitada." 


Prussakate hirm külateel poseerimas. Pildile on jäänud ka proua, kes kannab peas jahukotti, mis on Shiandas väga tavapärane...

Muhe tädi meie superturvalise värava taga.

Oleme külastanud erinevaid vahetus läheduses asuvaid koole. Arusaam õpetamisest ja õppimisest näib Keenias koolides tihti olevat selline, et õppimine toimub eelkõige laua taga numbreid-tähti kirjutades või õpetajale järele korrates, kuid üsna harva mänge mängides, küsimusi küsides, grupitöid tehes - meetodid, mida Eestis tänaseks palju viljeleme, eriti lasteaias ja algklassides. Kindlasti on see mingil määral kinni ka materjalide vähesuses. Olen Rise and Shine koolis teinud algust sellega, et tutvustan õpetajatele erinevaid lapsesõbralikke õppevahendeid ja mänge, mida saab ise üsna lihtsalt ja odavalt valmistada. Õhtuti nokitsen näidiste kallal ja peatselt on plaanis koolis läbi viia ka töötuba, kus siis konkreetsemaid näpunäiteid annan ja mille käigus iga õpetaja saab valmis teha mõned materjalid, mida ta kohe kasutama saab hakata lastega.
Lapsed on väga leidlikud, Keenias tuleneb nende loovus suuresti ka vajadusest. Nad võivad mängida millega iganes: jalgrattarehviga, pudelikorkidega, traadijupiga, kilekotiga. Lasteaia-osa puhul on näha, kuidas mõni laps klassiruumist vahepeal jalga laseb ja näiteks mullahunnikusse mängima istub õues, kuni õpetaja ta siis mingil hetkel tagasi klassiruumi veab ja toolile istuma suunab taas. Kuid laps.. tahab mängida, avastada, katsetada, leiutada, need tegevused on tema arengu seisukohalt hädavajalikud. Autistlike ja intellektipuudega lastega on seetõttu mõnevõrra keerukam, kuna nemad ei leia endale tihtipeale ise tegevust sarnaselt teistele lastele ja võivad vajada juhendamist selles osas, kuidas ja millega oma aega sisustada. Kui lisaks intellektipuudele juhtub lapsel olema ka füüsiline puue, siis ta võibki istuda tundide viisi oma ratastoolis ilma, et keegi talle mingisugust tegevust pakuks.

Külapoisid ise valmistatud autoga mängimas.


Õppemängude "kiletamine" kleeplindiga. 

Eelmisest kirjast tuttav Josephine õpetaja juhendamisel ühte valmistatud õppemängudest mängimas.

Rise and Shine koolis on palju õpilasi, kes Eesti tingimustes õpiksid lihtsustatud või toimetulekuõppekava alusel, paar last tõenäoliselt ka hooldusõppekava järgi. Kõik Rise and Shine erikooli lapsed õpivad hetkel aga Keenias alates 2002 aastast kehtiva üldhariduskoolidele mõeldud õppekava järgi ja paljudele, et mitte öelda enamikele erikooli lastest käib see üle jõu.

Konkreetse näitena võin välja tuua järgneva: I klassis on hetkel 12 õpilast, kellest 3 on kohalikud lapsed, nad käivad Rise and Shine koolis seetõttu, et see asub nende kodule lähedal ja lähevad õhtuti koju, mitte ei jää internaati. Nad suudavad tunnis vastata ja kaasa töötada. Ülejäänud 9 last, kes on kooli suunatud lähedalt või kaugemalt - nendest 5 suudavad mõningaid asju kaasa teha ja 4 magavad või istuvad tegevusetult, vihik tagurpidi ees, paremal juhul kritseldavad vihikusse joonekesi ja mullikesi, halvemal juhul üritavad vihikut ära süüa. I klassi õpetaja on püüdlik ja elukogenud, kuid tal pole eripedagoogilist väljaõpet ega materjale-mänge, mida erivajadustega lastega kasutada. Ta annab endast parima, et õpetada kõik klassi 12 last kirjutama, arvutama ja inglise keeles rääkima ning teeb seda sügavalt traditsioonilisel viisil. Nähes, et osad lapsed ei suuda kaasa töötata hoolimata tema pingutustest, keskendub ta nendele, kes edukamalt hakkama saavad.

Asja teeb nukramaks see, et kuigi õppekavas ja ka tunniplaanis on ette nähtud kunsti-, muusika- ja liikumistunnid, siis pole me nende kolme nädala jooksul veel ühtegi näinud. Direkor selgitab asja sellega, et nendest ainetes ei toimu eksameid, seega on teised ained olulisemad, teise põhjusena toob ta välja kunstivahendite, pillide ja õuemängude puudumise. Õpetajad on sellised tunnid asendanud matemaatika, inglise keele, suahiili keele ja "science" tundidega.

Hille lastega palli mängimas vahetunnis.
See, et õpetus käib lastel tihti üle jõu, ei tähenda aga sugugi seda, et nad ei üritaks. Üritavad ja kuidas veel! Näiteid 4. klassi laste vihikutest:
Laps matkib kirjutamist.
Joonitud pealkiri, kuupäev... kõik on olemas. Ainult ühtegi tähte pole võimalik eristada.

Näide 5. klassi Science tunnist Rise and Shine erivajadustega laste koolis. 

Otsides Keenias kasutusel olevate õppekavade kohta infot erinevate kanalite kaudu selgus jahmatav tõsiasi - Keenias on erivajadustega õppijatele (physical impairment, sight impairment, hearing impairment, foundation level curriculum for special needs) ette nähtud õppekavad olemas alates 2017 aasta algusest, kuid koolis ei näi sellest keegi teadlik olevat, sealhulgas direktor.
Eile pidasin õpetajatele esimese loengu sel ja teisel pakilisematel teemadel (laste emotsionaalsed vajadused, füüsilise karistuse kahjulikkus), Hille jätkab järgmisel kolmapäeval. Loengusarja kokku panemine siinsetele õptejatele on põnev ja keerukas ülesanne ning olin päris paanikas. Saime dataprojektori ja valmistasin terve öö ettekannet ette, kuid tööle see masin muidugi ei hakanud kriitilisel momendil ja seetõttu pidin lähenema loovalt (mis ehk kokkuvõttes polnudki nii paha).


Tahtsin õpetajatele demonstreerida, kuidas hariduslike erivajadustega ja intellektipuudega lapsed end tihti tunnevad Rise and Shine koolis ja kirjutasin tahvlile eesti keeles järgneva teksti:

"Kuidas sa tunned end seda teksti lugedes? Sa näed tähti, millest osad 

on sulle tuttavad ja osad tundmatud, kuid sa ei mõista sõnagi."

Lasin neil veidi aega seda uurida ja seejärel tõlkisin inglise keelde kirjutatu. 
Palusin õpetajatel mõelda, et millistele loomadele nad enda arvates kõige enam sarnanevad õpetajatööd tehes.
Vasakult istuvad: lõvi, lehm, lehm, lehm, kaamel. Neid joonistusi joonistades selgus muu hulgas minu jaoks ka üks võimalikest põhjustest, miks meie koolis kunstitunde ei toimu - õpetajatel pole ka enda kooliajast olemas kokkupuudet kunstiga. Kunst on nende silmis miski võõras ja lapselik.
Siin on palju arengupotensiaali ja võimalik teema uurimustööks (tervitan sind südamest Mari, olen sulle kirja võlgu).
Imeilus kaelkirjak.

Härra kaamel.




Siia lõppu lisan mõned pildid päevast, mil 6ndas klassis polnud õpetajat. Tõin lastele värvilisi kriite ja ütlesin, et võivad joonistada kõike, mida nad iganes soovivad. Lapsed joonistasid terve tunni, muudkui joonistasid ja kustutasid, senikaua, kuni kriidid otsa said. Piltidelt on hästi näha, et klassis õpib väga erinevate oskuste ja võimetega lapsi, kuid nad kõik tundsid rõõmu võimalusest end väljendada kunsti kaudu. Järgmisel nädalal proovin õpetajaid motiveerida lastega kunstitegevusi tegema tunniplaanis selleks ette nähtud aegadel. Proua kaelkirjak palus mult täna laenuks pliiatseid, millega õpetajad kolmapäevases loengus oma loomi joonistasid. "I liked the colours.. they were so pretty", sõnas ta. 










Sunday, January 28, 2018

Ütlus: "Rise and shine" on omandanud teistsuguse tähenduse, kui kodus...

Marafiki wapenzi!
Ninafurahi kukutana nawe tena!
Uhh, see peaks olema suahiili keeles midagi sarnast: kallid sõbrad, mul on rõõm teiega taas kohtuda! Või midagi sellesarnast! Igal juhul olen uhke enda üle, kuna napp keeleoskus võimaldab juba õige pisut rohkem öelda kui asante (aitäh) või karibu (palun, võta heaks)! Lapsed, muide, on koolis meid ristinud keskmise nimega, mida meil kunagi pole olnud ehk et näiteks Munira, väike linavästrik 5. klassist, kel on keeruline haigus, mille tõttu tema luud ei kasva pikkusesse ja on haprad, hüüab mind kooli õuel nähes alati: M`am "Do not hit others!" Hille! Aga tahaksin sellest keskmise nime saamise loost veidi hiljem rääkida, sest see on täitsa omaette story.


Munira paremalt esimene, kuulamas hetkeks Maria õpetusi

Tegelikult, kui nüüd üdini aus olla, tahtsin tegelikult täna veidi vinguda, kuigi ma oma arust ei ole üldse vinguja tüüp (nagu kirjutas sel nädalal üks Delfi kommentator, kes üritas aru saada kodu-Eestis puhkenud solvumise ja süüdistuste laviinist!). Aga siis juhtus tagasiteel Kakamegast (meie lähimast "suurlinnast") paar asja, mis viisid mul tahtmise hullult vinguda, sest need olid äraütlemata naljakad ja toredad seigad. Esiteks, paigutati meid ehk kaks "mzungut" matatu esiistmele juhi kõrvale istuma, kus on välistatud, et keegi Sulle veel selga või sülle sajab! Olles kõrvust tõstetud sellest esmakordsest privileegist, troonisime uhkelt esiistmel, ainuke probleem oli minu lehviv kleit, mis keerdus tuules ümber käigukangi ja sõna-sõnalt võttes, vahetas juht raginal käike koos minu kleidiga! Tagatipuks peatusime kusagil külateede ristmikul, kus esiakna juurde tormasid oma kümmekond külameest ja hakkasid meie suunas oma vaimukusi pilduma, üksteist üle trumbates, kuid sedakorda tundus, et see ei olnud ilmselt kahemõttelise alatooniga, vaid lihtsalt naljakas. Esmalt hakkas heatahtlikult naerma kogu bussitäis rahvast ja seejärel meie Mariaga, lõpuks naersid kõik nii, et silmad märjad! No ilmselt küll erinevaid asju, aga tühja kah, ma polegi siin Keenias niimoodi südamest naernud! Tegelikult muidugi tänasime õnne, et me tuhkagi aru ei saanud, mida meie suunas öeldi. Ja kui siis lõpuks buss võttis kohalt ja suundus orgu, kus avanes päikeseloojangus džungel, orud ja põllud, oli see nii hingematvalt ilus ja ehe Aafrika, et avastasin, et tegelikult jätaks selle suurema vingumise osa vahele ja vinguks ainult natukene! Aga kohe sellest, et miks ma siis ikkagi vinguda tahtsin.


Aafrika... Päikeseloojang, mis viis suurema tahtmise vinguda...

Kuidas seda nüüd poliitkorrektselt öelda, aga oleme selle 3 nädalaga oma nahal kogeda saanud mitmeid asju, mida meile Mondo briifingutel enne lähetust räägiti. Esiteks, et Aafrikas on aeg ja Euroopas on kell, see on sulatõsi. Alates koolidirektorist, lõpetades meie tubli landlordi Jakobiga, kõigil on siin oma arusaam ja mõõtkava ajast, mis paraku ei ühti meie euroopaliku arusaamaga. Näiteks jääb lihtsalt ära reedeks kavandatud kohtumine direktoriga ja vastuseid ei saa ka kellegilt, sest direktor on ometi tegus mees ja ei saa igal hetkel telefonile vastata.... Või et meie armsas kodukuudis algama pidanud WC ja  duširuumi ehitamine majja sisse algab 3-ndat nädalat "tumorrou".... 


Igaks juhuks pilt ka meie "duširuumist", äkki algabki lähiajal ehitus ja siis jääb sellest "spa-st" ainult mälestus

No ikka juhtub, aga meie hirm on Mariaga see, et kui koju jõuame, kas siis äkki vaatame ka iga kokkulepet ja kohtumist kahtlusega, et ega sellest kokkulepitud ajal niikuinii midagi välja ei tule ja kõige koledam, kui ise peaks sellesse ajakäsitlusse langema... Loodame, et säilitame tagasi tulles ikkagi euroopaliku arusaama ajast ja kokkulepetest.
Järgmine vingumispunkt on, et oleme nüüd käinud mitmes koolis (Mukambis ja Mungangas) külas, et eesti sponsorite koolikotte lastele viia, mis meie Mondo perenaisel Riinal erinevatel põhjustel edastamata jäid lähetuse ajal. 


Mukambi kooli lastel külas

Oleme nendes koolides näinud palju sarnast oma Rise and Shine kooliga, aga paraku ka väga palju erinevat. Ja sealt kerkisid meil frustratsiooni tekitavad küsimused meie kooli laste söömis- ja hügieeeniharjumuste, klassiruumide ja koolivormide seisukorra kohta, samuti üldise tervisekäsitluse ja kõige tavalisemate meditsiinivahendite olemasolu kohta. 


Rise and Shine lapsed koolilõunal

Seega, tegimegi ettepaneku reedehommikusel kooli õpetajate ja juhtkonna koosolekul, et kiiremas korras tuleb muretseda korralik esmaabivahendite komplekt, rääkida õpetajatele üle haavade hoolduse ning enesekaitsevahendite kasutamine ning korraldada hoogtööpäev, et pesta ja parandada laste koolivormid. Peab ütlema, et direktor kuulas väga tähelepanelikult ja kiitis meie ettepanekud heaks, aga sellest isegi suuremat rõõmu valmistas asjaolu, et mitmedki õpetajad noogutasid meie jutu peale vägagi konkreetselt pead, pidades neid teemasid ilmselgelt väga tähtsaks. Ühe sõnaga, esimene hoogtööpäev tuleb meil siis koolis uue nädala reedel, kus koos õpetajate ja vabatahtlikega plaanis pesta ja parandada nii paljude laste riided, kui jõuame ja kui veel aega ja jõudu jätkub, pesta puhtaks klassiruumide põrandad. Rõhutasime asjaolu, et sellest peaks kujunema regulaarne tegevus näiteks kasvõi üle paari nädala, mitte et see tegevus lõppeks koos meie koju naasmisega.


 Evansil 3. klassist oli särk nii ribadeks ja must, et võtsime talle nõuks ühe Mondo kaasa võetud särgi annetada

Ja "herbert-vingu" asjadele joont alla tõmmates on siin veel üks teema, mis meile kummagile rahu ei anna. Maria leidis internetist video, mille olid salvestanud Keenia teismelised, kes rääkisid kurvalt ja avameelselt oma lood .... kehalisest karistamisest koolis ja millised jäljed on see nendele jätnud. Kurb ja masendav vaatamine, aga veel masendavam on asjaolu, et kuigi Keenias on keelatud laste kehaline karistamine juba alates 2001. aastast, juhtub seda siinmail päris sagedasti. Paraku oleme oma silmadega näinud seda kurjust, ka rääkinud nende kooli töötajatega, nad nagu ei taha sest eriti rääkida ja pööravad selle naljaks, et "see polnudki löömine, see oli vaid löömise matkimine" või "see oli ju ainult müks või kõrvakiil" vms. See suhtumine kandub aga täiskasvanutelt üle lastele, kes klohmivad ka üksteist, nagu jaksavad ja ikka peaasjalikult nii, et kes tugevam, see lajatab nõrgemale või haigemale. Me käime Mariaga ringi ja teeme kampaaniat, a la "palun ära löö teist last, Sa ju ei tahaks ka, et Sind lüüakse!", aga kõige paremini iseloomustab meie tegevuse tulemuslikkust asjaolu, et kui püüdsime seda sõnumit kõigepealt tüdrukutele edastada, et "real ladies do not fight or hit others!", jäi kõigepealt kogu klass meid segaduses jõllitama ja seejärel puhkesid kõik kõva häälega naerma, nagu me oleksime eriti hea nalja rääkinud..... Ja nõndaviisi meist nüüd ongi saanud Madam "do not hit!" Hille ja Madam "do not hit! Maria. 
Ja siit edasi muidugi kandub see käitumine suhtumisse loomadesse, kes saavad ka jala või kiviga kui on halb tuju ja kokkuvõttes on seda väga võigas vaadata. Kahjuks leidsime isegi eelkooli salmiraamatust luuletuse, mis pani, kergelt öeldes, silmi hõõruma ja kahtlema, et kas ikka saad õigesti inglise keelest aru....


???????

Tõe huvides peab küll mainima, et direktor ütles kohe meie vastavasisulise jutu peale, et laste löömine koolis pole lubatud ja see on ebaseaduslik ning me peaksime kõikidest juhtudest kohe talle teatama. Noh, jah... Kuna me soovime ikka õpetajatega siin koostöös midagi ära teha, proovime siis midagi esialgu omade jõududega korda saata, ühelt kooli töötajalt võtsin näiteks reedel ausõna ja lubaduse, et ta enam ei kasuta füüsilist karistust laste peal. Lubas.... Ja kuna lapsed tunduvad meid usaldavat, joostes vahetunnil külakuhjana meile peale, katsume ikka ka nende omavahelise löömise vastast tegevust jätkata põhimõttel-vesi uuristab kivisse ka augu....
Aga et see kooli töötajate jutt kokku tõmmata positiivsemalt, siis allpool pilt meie Mamma Lindast. Mamma Linda on kooli kokk,  terasest kätega ja suure südamega naine. Terasest kätega selle pärast, et ta tõstab suuri potte lõkkelt paljaste kätega ja suure südamega selle pärast, et lapsed tunduvad teda väga armastavat ja põikavad tihtipeale kooli "kööki" temaga juttu ajam või pai saama.


Mamma Linda koos majahoidja ja ehitusmehega

Sujuvalt siirdusime paremate asjade ja ilusamate uudiste juurde. Tahtmatult meenub vana anekdoot, kus indiaanipealik ütles oma suguharule, et tal on 2 uudist, hea ja halb. Halb uudis on see, et süüa pole muud kui karu seedesüsteemist läbi käinud jääke, aga hea uudis see, et seda on palju! 😂😂😂

Minul oli eelmisel nädalal ka üks suur rõõmupäev, kuna lõpuks õnnestus maakonnakeskusest Mumiast kohale tuua füsioterapeut, tegevusterapeut ja ostoosimeister, et nendega koos arutada pea 40 lapse abivahendite ning kirurgiliste sekkumiste vajadust ja plaani. Koolis olemasolevad ratastoolid ja kõnniraamid ei kannata absoluutselt mingit kriitikat, vähe sellest, et nad ei vasta laste vajadustele, need on suisa eluohtlikud, kuna on lagunenud, igalt poolt turritavad välja murdunud metalsed osad ja rattad püsivad vaevalt all, kumme nende velgedel pole enam ammugi. 


Pisike Kevin ei saa komppöidade tõttu ise liikuda, aga ratastool on suure inimese oma ja raam seisab koos tänu ehitusteibile 

Mul oli tõeline rõõm tõdeda, et kohaliku füsioterapeudiga ja ortoosimeistriga rääkisime erialaselt ühte ja sama keelt ning olime enamuse laste sekkumiste osaski ühte meelt. Eriti tore oli ortoosimeistriga asju arutada, tuli kuidagi kodune tunne, just nagu arutaks asju ortoosimeister Sanderiga Eestis... Siinkohal Sulle lehvitused, armas sõber! Küll Sul oleks siin tööd ja leiba, raha muidugi napiks, aga.... Nali naljaks.


Füsioterapeutilised konsultatsioonid improviseeritud kabinetis

Kokku siis peaks täiendavatele uuringutele suunama vähemalt 5 last (peamiselt röntgenuuringud), operatsioonidele vähemalt 6 last (peamiselt kas kannakõõluste pikendused või tagumise reielihase kõõluste pingest vabastamine), intensiivsesse rehabilitatsiooniprogrammi vähemalt 8 last ja uued abivahendid peaks saama vähemalt 12 last. Kõige selle juures on nüüd muidugi veel üks suur komistuskivi või ehk isegi kaks. Nimelt, kust leida raha nendele lastele, kelle plaanitavad tegevused ei mahu koolile riigi poolt erivajadusega lastele eraldatava summa sisse ja teiseks, kuidas saada kontakti džunglikülades elavate laste vanematega ja nad nõusse saada operatsiooni osas. Keenia seaduste alusel on, nagu meilgi, alati alla 18-aastase lapse puhul vajalik selliste asjade teostamiseks 
vanemate nõusolek, aga kas lapsevanemad tulevad üldse kooli kohale ja kuidas neile selgitada operatsiooni vajalikkust, et saada nende nõusolek, sellega ma tegelen ja seda ma näen ilmselt lähitulevikus.

Ongi sedakorda kõik, kuigi jutustada oleks veel tohutult palju. Aga nagu koolitustel räägitakse, kui teil on tähtis sõnum, mahutage see 1 A4-le, rohkem ei viitsi keegi süveneda! Mina tänan oma koduseid ja lähedasi sõpru, kes on pea kõik minu kohustused kodumail enda kanda võtnud ja ei nurisegi üldse! Aitäh teile kõigile, eriti Sulle, õeke ja Sulle, parim sõbranna Maiu! Seega, uute kohtumisteni ja ka meie üritame Mariaga endast uuel saabuval nädalal taas maksimumi anda!


Niimoodi me siis sinna helgema uue nädala poole sõidamegi - bodajuht ikka kõige ees, tema üle küla tähtis mees!

Asante! Kwaheri!

Hille







Sunday, January 21, 2018

Jäneset, golfist, vihmametsast ja kõigest muust

Habari ya!

Meie siin Keenias lõpetamas oma teist lähetuse nädalat. Kummaline, aga see aeg tundub igavikuna ja kui me ka kuidagi püüame ette kujutada meie Mondo perenaist Riinat kodus tuisu ja tormi sees, on see antud hetkel kujutlusvõimele keeruline ülesanne. Sest- päike endiselt paistab lagipähe, inimesed on värvilised ja rõõmsad, reggie sugemetega muusika mängib tänavatel ja autodes ning igal sammul hinna üle tingimine on juba nii omaseks saanud, et vaevu saad end pidama, et supermarketis mitte kassiiriga ostude hinna üle tingida. Ühe sõnaga, nüüd oleme Mariaga omapäi, Riina lähetus sai otsa ja kuigi viimane sõnum temalt tuli Amsterdamist, kus ta kirus pimedat ja külma, loodame, et ta on kenasti koju lähedaste kaissu jõudnud.
Meie Mariaga aga naudime sel nädalavahetusel Aafrika helgemat poolt- oleme nimelt end premeerinud nädalavahetusega Kakamega Golf Hotellis. Sellest hotellist kuulsime juba Mondo briifingutel, kui oaasist, mille rohelusse ja mõnudesse sukelduda, kui Shianda külas elu liiga vaevalisena ja üksluisena tundub. Ma nüüd küll ei ütleks, et me hirmus vaevatuna end tunneksime, aga kindlasti kulub meile see nädalavahetus selles toredas ja täitsa ok hotellis ära. Siinne ümbrus on väga kena, suured mitmemeetrise läbimõõduga puud (mis iganes need pole, ma pole suurem asi botaanik!), väikesed õdused bungalod ja muidugi meie suur lemmik bassein!


Golf hotelli siseõue vaade, armas ja aafrikalik


Helesinine paradiis, mis küll esimesel õhtul oli ääristatud köitega, kuid mis ei takistanud meid sinna sisse sulpsatamast!

Kakamega linnast 18 km kaugusel asub tõeline vihmamets, millest küll on tehtud lääne turistile vähe söödavam looduspark koos matkaradade ja viitadega. Eile võtsimegi Mariaga ette käigu sinna rahvusparki ja muidugi tõeliste eurooplastena teime seda suvekleitides ja rannasussides....



Kui kohe sisenemisel jooksis meist mööda kari ahvilisi ja selleks, et jõuda hingematava vaatega vaateplatvormile, tuli läbida pool kilomeetrit rasket tõusu mööda mäenõlva päris tõelises vihmametsas  liaanide ja kõige muu säärasega, saime oma eksitusest väga hästi aru. Aga sinna tippu me jõudsime ja tasuks hingemattev vaade!


Esimene üllatuskohtumine tabas meid vaevu pargiväravast sisse astumisel

                    Hingemattev vaade preemiaks peale tunnist vihmametsas turnimist

Aga nüüd tahaksin ära klaarida ühe asja, mille viitasin ka postituse pealkirjas ja mille olen võlgu oma truule sõbrale. Nimelt olen täiesti kohatult uudsuse saginas unustanud teile tutvustada oma armast sõpra, kes koos minuga avastab Aafrikat ja on mulle seltsiks, kui hirmus koeraigatsus oma koju jäänud kutsika Benny järele peale tuleb. Minu Jänes jagab minuga koos madratsit ja valvab, et sääsevõrk ikka igalt poolt korralikult äärte alla oleks topitud! Nüüd aga on ka tema välja teeninud puhkuse hotellis, saage tuttavaks - lihtsalt Jänes! Aga vihmametsa me teda ei viinud, talle meeldis rohkem tsivilisatsiooni jääda!


Minu Jänes hotellimõnusid nautimas!


Minu Benny, kes koju jäi- nagu kaks tilka vett Jänesega, eks ole?!

Aga veel veidi siis meie tavaelukesest, kuhu me kohe homme peale puhkust tagasi pöördume. Kohtusime reede pärastlõunal kahe kohaliku prouaga, kes koordineerivad ümberkaudsete koolidega tehtavat vabatahtlikku ja arendustööd. Madam Sophia ja madam Gladys, toredad ja hakkamist täis prouad, meie esmakohtumine kujunes rõõmsaks, huvitavaks ja loodetavasti ka tulemuslikuks. Gladys on ka meie Rise and Shine kooli koordinaator ja nii me puistasimegi ta üle ideedega, mida tahame järgnevate nädalate jooksul koolis korda saata ja mida kogunes nõnda palju, et lõpuks sättisime asjad mingisse prioriteetsuse järjekorda. Esmajoones siis tahaksime kuidagimoodi parandada kooli laste hügieenialaseid teadmisi (a la jalatsite kandmine, käte pesemine enne sööki, põrandal ja murul söömise asendamine tavamõistes söögiasendiga), panustada õpetajatele haavade hooldamise kontseptsiooni tutvustamisele, ehk on isegi võimalik koordinaator leida, kes peaks laste naha olukorral silma peal. Lisandusid veel mõtted hoogtööpäevakust koolis, kus peseksime koos teiste vabatahtlike ja lastega korraga puhtaks kõik koolilaste koolivormid ja Wefeco vabatahtlikud õmblejad lubasid aidata parandustöödega, sest ripendavad taskud ja lõhkised kleidid ei ole koolis kahjuks mingi haruldus.


Prouade Sophia ja Gladysega Wefeco kontoris "tähtsaid asju" ajamas

Muret teevad meile Mariaga ka kooli laste puudulikud meditsiinidokumendid, loodame esmaspäeval kooli direktoriga sel väga tõsisel teemal rääkida. Nagu üldiselt teada, on siinkandis HIV positiivseid inimesi palju, sagedasti on lastel kas üks või mõlemad vanemad surnud AIDS-i. Õpetajatel ja  meil aga puudub teadmine, kas ja kes lastest on HI viiruse osas testitud ja millised olid tulemused. 
Arutasime ka koordinaatoritega tööalase õppe (kutseõppe meie mõistes) oskuste õpetamise võimalikkust lastele, kelle intellekt ei ole piisav tavaprogrammi alusl õppimiseks. Oma ala entusiastina pakkusin ka välja erivajadusega laste füsioterapeutilise käsitluse põhimõtete tutvustmist õpetajatele (siirdumised, asendi korrektsioonid, igapäevategevuste teostamisel abistamine). Gladys ja Sophia leidsid ka need mõtted väga väärtuslikud olevat ja usun, et need daamid ise võivad vägagi hästi jääda edaspidi neid teemasid arendama, kui saavad meie käest praegu peamised teadmised ja oskused.
Et mitte hullult töiselt lõpetada, siis jagan teiega meie reedeõhtuse matatu sõidu kogemust Shiandast Kakamegasse. See on üks maailma kõige rohkem imestama panevamaid asju, mida oleme näinud! Just siis, kui arvad, et 10-kohaline matatu, mis hetkel mahutab 20 inimest, on nüüd puupüsti ja pilgeni täis, peatub sõiduk ja tee äärest korjatakse veel peale üks proua kanaga... Tahakski lõpetada kommentaariga, mida ütles üks kohalik reisikohvriga ülikonnas härrasmees, kui maandus poolenisti Mariale tagaistmele sülle: "This vehicle is amazing! It is expanding!!"


Matatu selfi!