Tuesday, February 9, 2016

Poolteist aastat Keeniat

Esimest korda tulin Keeniasse Shianda külla 2013. aasta oktoobris viieks kuuks. Tol korral õpetasin kohalikke naistegruppe äriplaani kirjutama. Selle lähetuse jooksul kohanesin ja õppisin eelkõige ise. Tutvunud kohalike oludega ning näinud, kuidas enamustel naistel on oma sissetulekute suurendamiseks samad ideed, leidsime, et naised saaksid kõige rohkem kasu ühistegevusest. 2014. aasta novembris olin tagasi Shiandas eesmärgiga luua ühistu. Kuna esimene arengukoostöökogemus näitas, et kõige paremini toimivad ideed, mis tulevad kogukonnalt endalt, viisime naistegrupid tutvuma kohaliku maisiühistuga Kitales, kust naised said ideid ning motivatsiooni luua oma ühistu. Kitale õppereisile järgnes viis ühistegevuse teemalist koolitust Shianda erinevates piirkondades, kus valiti ühistu piirkondlikele allüksustele juhatused. Ühistul on viis allüksust: allüksus A Shibingas, allüksus B Eshiakulos, allüksus C Mung’ang’as, allüksus D Khaungas ja allüksus E Eckeros.

Kuigi ühistu on planeeritud tegelema mitme erineva suunaga maisist loomakasvatuseni, on põhitegevusalaks kujunenud kanakasvatus. Eelmise aasta mais soetati ühistule Eesti arengukoostöö vahenditest kaks inkubaatorit ja generaator. Generaator, kuna Shianda elektrile lootma jäädes peab tibusid ise hauduma hakkama. Esimesed katsetused kujunesid oodatust katsumusterohkemaks. Elekter tuli ja läks nagu heaks arvas, generaator töötas millal tahtis ja tibupesa tädi pea oli ka veidi rohkem hajevil, kui kasvavatele tibudele meeldinud oleks. Esimestest katsetustest koorus umbes kümnendik tibudest. Ühistu liikmed aga maksid hoolega registreerimistasu ja osakuid ning soovisid näha tulemusi. Kui juba kolmas täis mune tuli enamjaolt koertele saata, hakkasid ka liikmed suuremat kära tegema ja tibupesa koliti uude koju. Esialgu ei läinud ka uues kohas asjad kõige ladusamalt. Esimese laari juures otsustas elektrifirma teadmata põhjustel piirkonnas nädalaks elektri välja lülitada ning generaator lakkas töötamast. Kui juba tekkis oht, et ühistu liikmetel küllalt on saanud ja nad ühistu pikalt saadavad, mina tahtsin patja nutta ja ühistu esimees üha suuremad kotid silmade alla kasvatas, tuli elekter tagasi ja esimene korralik laar tibusid koorus. Tegime liikmetele veel ühe korraliku koolituse inkubaatori ja kanakasvatuse teemadel ning jaanuaris said kõik blokid omale inkubaatori, päikesepaneeli ja aku. Kui kõik hästi läheb peaksid esimesed ca 400 kooruma järgmisel nädalal, mida mina küll enam ei näe. Ühistul on hetkel ca 200 liiget, kes saavad tibud osta omahinnaga ehk rohkem kui poole odavamalt, kui turult ostes. Arvestades, et pahatihti jäävad paljud ettevõtmised Aafrikas eos soiku, on inimeste jaoks oluline näha, et süsteem toimib, enne kui nad julgevad oma raha investeerida. Kui tibude kasvatus edeneb, liitub ühistuga kindlasti ka rohkem inimesi. Ühistu liikmete järgmine plaan on arendada välja hoiu-laenuühistu, kust liikmed saavad ettevõtluseks laenu võtta.


Shianda piirkonnas elab ca 30 000 inimest. Asustus on väga tihe, inimeste maatükid väikesed ning üleüldine elatustase madal. Enamus inimestel on veerand kuni pool aakrit maad. Perekonnad on aga suured ning sageli ei piisa olemasolevast maatükist, et oma perekonna toiduvajadus rahuldada ning tuleb turult lisa osta. Kellel on natukene rohkem maad, näiteks aaker või paar, on see maatükk sageli perekonna ainukene sissetulekuallikas. Nii väikesel põllumajandustootjal on aga äärmiselt raske tagada oma toodangule stabiilne ja rahuldava hinnaga turg. Mistõttu sobib kanakasvatus piirkonda väga hästi. Kanad ei nõua lisamaatükki, nende hind turul ei sõltu hooajast ning kanade pidamine suurendab perekonna toidujulgeolekut. Ühistule on alus pandud, jääb üle vaid loota, et inimesed selle potentsiaali võimalikul parimal moel ära kasutavad. 

Allüksuse E juhatuse esimees, sekretär ja varahoidja tibudeg

 
Kolm viiest inkubaatorist ühistule
Ühistu allüksuse E juhatuse esimees Everlyne

Ida-Mumiast esindav parlamendiliige inkubaatoreid üle andmas
Ida-Mumiast esindav parlamendiliige inkubaatoreid üle andmas
Ikoli naistegrupp ja nende kanakasvatus
WEFOCO naistegruppide liidrid. Vasakul rohelises WEFOCO direktor Esther Mumia

Eesti sponsorite poolt toetatud lapsed koolivorme ja tekke kätte saamas

Rise and Shine'i erivajadustega laste koolis

Minu lemmikmees Keenias. Autistlik poiss John Makomere, kelle kooliskäimist õdedega toetame

Igal lapsel on oma nimeline koolivorm

Friday, December 11, 2015

Omasoodu

Kuigi Keenias paistab aega palju käes olevat, lendab ta siin kohutava kiirusega. Novembris tiksus mul märkamatult aasta täis. Kokku olen Shiandas veetnud peaaegu poolteist aastat. Kuna ma olen kohalike viisidega nii ära harjunud ja suurem osa päevi möödub kontoris paberihunniku otsas istudes, tundub, et polegi palju, millest kirjutada.
Siis, kui me Kallega ruumi pärast võitleme
Tibud hauduvad ning järgmine laar peaks varsti välja tulema, kuid kuna Eckeros oli paar päeva tagasi pikem elektrikatkestus ja generaator otsustas samal ajal mingil hämaral põhjusel töötamise lõpetada ja rändas remonti, siis hetkel ei ole teada kas ja kui palju tibusid välja tuleb. MTÜ Mondo otsustas Eesti Välisministeeriumi arengukoostööks ettenähtud vahenditest ühistut toetada päikesepaneelide ja kolme lisainkubaatoriga, millele loodetavasti saame järgmisel nädalal järele minna. Elektrile lihtsalt ei saa siin lootma jääda. Vahepeal koolitasid ühistu liikmed end veel kord inkubaatori teemadel, sest no kordamine on tarkuse ema. Teoorias peaksid varsti kõik ühistu allüksused omale inkubaatorid saama. Praktikas jagame inkubaatorid allüksustele, kelle raporteerimine on korras. Mina ei saa aru, kuidas kõik täiskasvanud inimesed, aga ühed saavad ja teised ei saa. Viiest allüksusest kolmel on kõik korras. Ühel kaovad ühes raportis osad liikmed ära, teises raportis on igasuguseid huvitavaid kulutusi liikmete rahade eest tehtud, aga tšekki ühegi kohta ei ole, järgmine kuu üritatakse kolme kuu tagust raportit uue pähe esitada. Hämmastav, pole midagi öelda. Ja siis on üks allüksus, kes lihtsalt ei tee mitte midagi. Olen nende juures oma kümme korda käinud, istume ja arutame ja kõik on nii tahtmist täis ja kõik teevad ja toimetavad ja sõidaks motivatsiooni küttel kuu peale, aga kui reaalseid tulemusi vaja on, siis on laps haige ja ise haige ja paber sai otsa ja vale vihik sai kaasa võetud ja igasuguseid muid huvitavaid põhjuseid, mille peale tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta. Seega praktikas saavad inkubaatorid allüksused, kelle puhul ei teki hirmu, et see mingil hetkel jalad alla võtab ja ära jalutab ja keegi midagi ei näe/kuule. Lõpuks saavad kasu kõik ühistu liikmed, olenemata allüksusest, seega kellelegi liiga ei tehta. Loodame, et see paneb liikmeid rohkem osa võtma ja oma valitud esindajatele meelde tuletama nende ülesandeid. Kui asjaajamine korras on, pole hiljem probleemi inkubaatorite asukohti muuta.


Inkubaatori koolitus vol 1
Inkubaatori koolitus vol2
Vahepeal jõudis Kalle, kelle juhendamisel naised iga päev 9-st 4-ni koolivorme õmblevad. Kuigi Kalle nõuab head kvaliteeti ja naised peavad kõrvust suitsu välja ajades nii mõnigi kord oma  asjad üles harutama, saavad sel aastal vormid jõuludeks valmis, mis on ilmselt esmakordne Wefoco koolivormide õmblemise ajaloos. Ja ka väga positiivne, kuna Wefoco võitis Mung’ang’a keskkooli koormivormide õmblemise hanke, seega naistel tööd jagub.  
Igapäevane segadus kontoris
Lucy tööhoos

Jane tööhoos
Vabal ajal teeme Esthri ja Kallega trenni. Kalle trennitab lausa iga õhtu ja on ilmselt Eestisse tagasi jõudes nii heas vormis, et sõbrad ei tunne enam ära. Rääkisime Mumiase jõusaali omaniku pehmeks, et ta Shiandas samuti jõusaali avaks. Nüüd käime hommikuti kell kuus jooksmas ja jõudu tegemas. Nii vara ei ole veel tee peal tuhandet inimest ja lastearmeed ning päikesetõusul Shianda vaadetega on sellel kellaajal enda voodist välja ajamine seda väärt.
Jõusaali esimesed päevad



Saturday, November 28, 2015

Töised väljakutsed.

Kes ütles, et kerge peab olema. Eriti siis, kui sa oled kodust rohkem, kui 6000 km kaugusel ning püüad oma loogilist arusaama kohandada kohalikele tavadele vastavaks. Aga kõigest järgemööda. Nagu ma olen juba maininud, siis õmblustöö läheb nagu lepase reega. Nagu ka eestlastele kombeks, et alul ei saa vedama ja pärast pidama, siis siin on samamoodi. Äkki eestlased ongi siit pärit :) Ühesõnaga koolivormide õmblemine käib täie hooga. Kleidid on ilusti valmis ja ootavad oma uusi kandjaid. 53 kleiti õmblesid 4 õmblejat valmis 10 päevaga. See üllatas isegi mind, sest olin arvestanud et ega nad üle kahe kleidi päevas küll teha ei jõua, aga võta näpust, vingemad memmed tegid  4 kleiti päevas. Eks muidugi kvaliteedi kallal saab nuriseda aga ausalt kätt südamele pannes võin öelda, et see polegi kõige hullem. Eriti arvestades seda, siis praeguseks olen ma teinud neile spetsiaalselt lõiked kolmes suuruses:S; M; L. Ja seda nii poiste pluusidele kui ka lühikestele pükstele. Tähistasin ka lõiked vastavate tingmärkidega, nii nagu meie oleme harjunud tegema, aga siis see ei toimi. Pole oluline mis pidi sa välja lõikad, oluline et kangast kuluks vähem. Ometi me arvestasime kangakulu nii nagu peab. Natuke ikkagi valmistab raskusi neil arusaamine kui palju on 1 cm !!! Aga minu valvas kullipilk jälgib kõike ning 1 cm õmblusvaru on mu silmi sööbinud nii, et mind ei peta. Üldiselt on memmed kõik toredad ja neist võiks pajatada nii mõnegi lõbusa loo. Selles suhtes olen ma rahul, et mul õnnestus kokku panna selline meeskond, kellega on tore koos töötada ning keda on lust  õpetada. On toimunud  kolm  õmblusalast koolitust. Esimene oli siis kui hakkasime kleite õmblema. Teine oli pluusidega ja kolmas pükstele.  Pluuside puhul ma ajasin asja natuke keerulisemaks ning palusin kasutada kappõmblust. Seda oskas teha ainult üks toreda nimega õmbleja -Mwanarabu. Aga oh häda,häda,häda..... See nõuab üsna täpset kätt ja silma. Täpsus siinsetele õmblejatele ei istu. Panen siia ka ühe pildi, kuidas kappõmblus välja näeb, et ka võhikud saaks aru :)
Esimesel päeval suutsid nad õmmelda ainult 3 pluusi, aga siis hakkas asi  minema ja nüüdseks on juba pooled pluusid valmis. Olgu öeldud et kokku on 105 komplekti.  Vaja on veel nööbid õmmelda ja nööpaugud teha Käsitsi!!! Kui ausalt öelda, siis mulle väga meeldib siinsete koolide vorm.  Need on hästi värvilised ja rõõmsad. Enamustel koolivormidel kasutakse kahte värvi materjali: põhivärv ja lisavärv või nagu nad siin ütlevad contrast. Tavaliselt on lisavärvina detailid: kraed, varrukate mansetid, kleidi vööd jne.  Hiljem kui kõik koolivormid valmis saavad teeme ka kohalike võimaluste piires pildistamise, et siis hiljem oleks kergem seda kupatust hallata ning ei peaks jalgratast leiutama. Praegu on olnud olukordi, kus on tekkinud väikeseid möödapanekuid just nende kontrastide osas. Koole muideks on kokku 24. Nii et piisav kogus segaduse tekkimiseks. 
Praegu käib ka hange keskkooli koolivormide õmblemiseks. Oleme taotlused sisse andnud ja nüüd lähipäevil peaks selguma kas meil õnnestub ka mõni hange võita. Kui meil õnnestub saada isegi üks hange , siis tähendab see ränka tööd ja põhjalikku planeerimist.  Hange tuleb täielikult ise finantseerida ning alles 2-3 kuu möödudes tasustakse, kui haridusministeerium kannab koolidele rahad üle.  Sellist asja nagu Eestis siin pole. Kuigi ka mingid asjad on sarnased ja seda just dokumentatsiooni osas.
Viimane ülesanne, mille ma endale võtsin oli õmbluse käsiraamatu koostamine WEFOCO naistele. See peaks tulema selline lihtne variant, kus on sees põhitõed.  Alustades vajalikest töövahenditest ning kangastest ja nende tähistest ning lõpetades lihtsamte õmblusnippidega. Kuigi paljud naised siin õmblevad, siis nende oskused on üsna primitiivsed. Siin oleks ka õmbluskooli kõige halvem õpilane kõva kunn :) Vaatame kuidas siis asi lõpeb. 

Lisaks õmblusmemmedele on mul ka mutid, kes teevad käevõrusid. Just nimelt mutid, sest nad igal võimalikul juhul valetavad ja tahavad raha välja petta.  Kuigi tegu on üsna heal järjel olevate naistega. See, kes kogu seda kremplit juhib on üsna kaval ja igal võimalikul juhul püüab märku anda, et ta teeb sinu jaoks igasugu head, eriti nende käevõrude tegemisega. Küll nad püüavad väita, et materjal on otsas, küll miskit muud. Muideks ükskord oligi, aga siis tellisin selle NAirobist.  Kui olime ilusti kõik kokku leppinud, millal ma kogu kupatuse kätte saan siis selle asemel et mulle mingist probleemist teada anda nad helistasid Estherile ja väitsid, et materjal on otsas. Kui ma hakkasin asja kontrollima väitis see proua, et nad tahavad raha kuna naised on näljas. Ütlesin otse, et mul suva, me leppisime kokku millal käevõrudele järgi tulen. Ja materjal ei saa mitte kuidagi otsas olla, sest varusin seda parasjagu palju. Sellised nihverdamised ajavad närvi ning tekitavad eelarvamusi. Vaatame, kuidas nad oma ülesandega on hakkama saanud. Pean kõik käevõrud ka üle lugema, sest esimesel partiil ma usaldasin neide arvu, aga hiljem kodus ise üle lugedes oli 2 tükki vähem No ütleme, siis et loomulik kadu.




Saturday, November 14, 2015

Tööst ja leivast.

No kuu aega on lennanud nii, et polegi aru saanud. Ärgu keegi solvugu, aga Eesti tundub küll tundmatus kauguses ja seda enam, et ilmad on vist juba üsna sügisesed ning talvevammused on välja otsitud. Meil on siin vihmaperiood ning me Kaiega teeme nalja, et nüüd lõpuks jõudis ka eestimaa suvi Keeniasse. Sajab ikka üsna korralikult igapäev pluss veel öö takkaotsa ning müristab nii, et hirrrrrmus kole hakkab :). Peale sadu ja äikest on üsna jahe, eriti öösel Kui alguses kasutasin magamisel ainult lina siis nüüd olen ka teki muretsenud ja mõtlen mõni õhtu, et ka teine tekk ei teeks paha. Inimene harjub ju ruttu kõige heaga.

Lõpuks on ka asjad kulgenud nii kaugele, et alustame koolivormide õmblemisega. Kangad on olemas,minul on lõiked tehtud ning juurdelõikaja on esimest päeva tööl. Ma ei saa aru kuidas nad varem neid koolivorme õmblesid, sest pole ühtegi mõõtu,ühtegi lõiget ühesõnaga mitte midagi ainult masinad. Aga nüüd on see viga parandatud. Nad saavad ise ka nüüd aru, et see lõigete asi on väga oluline. Esmaspäevaks on kutsutud ka õmblejad ja eks siis paistab, kuidas kujuneb. Kõik hoiatasid mind et ega siin kellaaegadest kinni ei peeta. Aga oh üllatust-Judith oli täpselt kell 10.00 kohal nii nagu kokku leppisime. Vaatame kuidas õmblejatega läheb.

Kui muu ei aita siis mängin kurja paksu valget pealikut:)

Õmblusmasinate parandaja käis ka ja kontrollis kõik üle ning tegi,mida vaja. Tundus üsna asjalik tegelane mitte mingi isehakanud inseneeeer :) Miks ma sellise irooniaga sest overlokile oli vaja üks vidin ehitada juurde ning see mis välja tuli oli üsna kentsakas. Aga noh eks ma siis teen ise täiendan ning orgunnin nii, et asi toimiks. Vidin oli üsna lihtne-niidihoidja, mis laseb vabalt niitidel joosta masinasse. Eile kuis siin Estheriga asju ja värke arutasime kargas siia sisse kohalik tüüp, kes tahab endale korralikult fittitud triiksärki. Nii et esimene tellimus on olemas Hakkan esimeseks mzunguks, kes hakkab kohalikele riideid õmblema. Muideks siin on väga raske saada, selliseid fittituid riideid. Nairobis jah, aga see on ikkagi 500 km ja selleks kulub terve päev et sinna jõuda. Eks paistab, mis sellest diilist saab, ma küll eriti ei panusta, aga eks paistab kui tüüp peale käib võiks ju proovida :)
Kui me Kaiega tegime seda tabelit, et paika panna, mis värvi vorm mis koolis on siis oli see üsna keeruline. Neil on viis erinevat sinist: Tblue, royal blue, Cheked navy blue,sky blue, navy blue ja light blue. Milline on milline on üsna raske aru saada. Loogika siin ei aita. Aga nagu ikka on meil Kaiega alti varuks plaan B ja nii saime kõik asjad sobima. Näiteks royal blue ja navy blue erinevus on nii väike, et seda on peaaegu võimatu märgata. Kuidgi mitte igakord ei toimi ka plaan B vaid on vaja veel umbes 25 erinevat plaani :)

Et peale koolivormi pean tegelema ka ehetega, siis see on omaette ooper, aga jälle sujub üsna valutult(praegu sülitasin kolm korda üle vasaku õla ning koputasin parema jala suure varbaga vastu puidust lauda ). Ehted on väga lihtsad: peenikese kumminööri otsa aetud pisikesed helmed. Nairobis olles ostsin vajaminevad materjalid ära aga kahjuks ma ei arvestanud niidikogusega mida vaja läheb :) Kokku on vaja lasta teha 1500 tükki. Praeguses seisuga on valmis 490, aga töö seisab sest niit sai otsa. Ja seda pole siit kuskilt võtta.Lähim koht selleks on Nairobi.Aga antaku mulle andeks siit Shiandast ei tõmba mind mingi nipiga Nairobisse makse või peale, aga ennem hüppan ojasse. Käisime kõik ümbruses olevad suuremad linnad läbi kuskil pole ja nii läkski käiku ma ei tea mitmes plaan. Et mul on siginenud Nairobis juba üsna mitmeid tuttavaid, siis kasutan nende abi. Ostavad vajaliku stuffi ära ja saadavad bussiga siia. See saatmine on samalaadne nagu meie Cargobus. Raha saadame neile MPESA kaudu. See on selline alternatiivne pangandus, aga kahjuks ma ei tea kuidas see toimib ning ei oska täpsemat infot anda.

Naised, kes neid käevõrusid teevad on väga lõbusad ja seltsivad. Kui käisin esimesel osal järgi siis kingiti mulle ananass. Neil on komme anda isegi siis kui see peaks olema nende viimane söök. Pärast saatsid naesed mind ilusti ka suure tee äärde, et saaksin matatu peale. Aga õnneks oli see matatu pungil täis kalu siis ma ei mahtunud. Tegin ettepaneku, et lähen jala, aga seda nad ei lubanud. See 7 km oleks just olnud paras õhtune jalutuskäik enne pimeduse saabumist.

Kodus ootas aga suur üllatus,elektrit polnud ega paistnud teist kuskil, nii et keerasin magama ja põõnasin ühtejuttu 12 tundi. 









Friday, October 30, 2015

Agu Sihvka annab aru :)

Tahaks alustada nagu Agu Sihkva: “ Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et .... “
Tegelikult tiksub mul kohe kolm nädalat Siin Shiandas täis ning olen  enda jaoks loonud rutiini.
Tulles tutvusin kohe õmblusvõimalustega, et võimalikult ruttu alustada koolivormi projektiga.
Õmblusmasinaid on kokku 6, millest ainult üks on elektriline, sest tihtipeale kaob vool tundideks, aga tööd on ju vaja teha.

Esimesel päeval tõstsin kohe ruumi ringi ja proovisn töökohad paigutada nii et õmblejatel oleks piisavalt mugav ning võimalikult palju päevavalgust.

Järgmiseks ülesanne oli koolivormi baaslõigete tegemine. Õnneks olid olemas mõned näidised varasemast ajast ning selle põhjal konstrueerisin paberist baaslõiked. Ütleme siis nii et see oli üsna töömahukas, aga sain hakkama.Kuna tegu on põhikoolivormiga, keda toetavad eesti inimesed ja MONDO, siis sinna komplekti kuuluvad poistel (lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega triiksärk ja tüdrukutel pihikkleit.) Keerulisemaks teeb selle see, et neil riietusesemetel on  mõned detailid teist värvi, kui põhimaterjal.

Põhilõiked valmis saanud proovisin ise ka tüdrukute koolivormi ise läbi õmmelda, et aru saada, kui keeruline see on ning kui palju ajaliselt see aega võtab. See on selleks vajalik, et hiljem teha arvestus, kui mitu toodet peaks õmblejad päevas õmblema ning saaks neile välja arvestada töötasu. Tegu on ju ikkagi eelarvelise projektiga.  Muidugi oli ka see näidise õmblemine vajalik selleks, et vajadusel teha mingid muudatused.

Õnneks kõik klappis enam vähem ning suurt ümbertegemist lõigetel ei olnud. Nüüd on vaja põhilõiked kolme suurusesse panna ja siis võib öelda, et üks suur töö etapp on läbi saanud.
Samal ajal tegid Kaie ja Esther laste nimekirja ning mis koolis keegi käib  Need lapsed, kes eestlaste abiga endale uue koolivormi saavad käivad mitmetes erinevates koolides ning kooliti on koolivorm erinev. See teeb asja natuke raskemaks, aga mitte ületamatuks. Seejärel sai paika pandud eelarve ning järgmine etapp on kangaste ostmine Bongomost,kus on suur hulgiladu. Samal ajal olen Esthri abiga kokku leppinud õmblejatega kohtumised, et neid testida. Esialgu oleme plaaninud palgata kolm õmblejat ja juurdelõikaja, kes oleks samal ajal ka järelvaataja ning teostks ka kvaliteedikontrolli. Parallelselt on plaanis mul välja õpetada ka veel üks juurdelõikaja, sest Keenia oludes peab sul olema varuplaan terve tähestiku ulatuses.

Samal ajal peame hakkama ka hanget ette valmistama. Kohe-kohe peaks välja tulema hanke tingimused ning siis tuleb rahulikult läbi mõelda, mis ja kuidas.

Paistab, et õmblusmemmede grupp hakkab kokkusaama ja töö võib alata.

Saturday, October 17, 2015

Kolmas päev Keenias.

Võtsin vastu ostuse, et lahkun Nairobist ning alustan teekonda Shiandasse. Jumal tänatud, see oli ainuõige otsus, sest sellist vaikust ja rahu ei ole ma viimastel päevadel Keenias kuskil kohanud kui Shiandas. Vahelduseks ütlen,et pagas on ikka rändamas ilma minuta. Bussisõit Shianda külla kestis 10 tundi kaheksa asemel ja seda tänu teetöödele ja surnud mentidele,mida oli mõnes kohas lausa iga 100 meetri järel. Iseenesest 10 tunnine teekond polnudgi nii hull, sest magamata öödele sain ma mõnusalt tukkuda  ning ärkvel olles nautida hunnituid Keenia vaateid. Kui ma ütlen, et Keenia on ilus oma mitmekesisusega siis kõlab see pigem banaalselt, sest see, mis avanes mulle bussiaknast on sõnuseletamatult ilus. Erinevad vaated,värvid,maastikud vaheldumas nagu parimas National Geographicu dokumenaatlfilmis. Mul õnnestus ka näha sebrakarja tee ääres söömas, kui neist bussiga mööda vurasime. Emotsioon oli emotsioonis kinni. Minu ettekujutus Keenias ei vastanud sellele, mida ma reaalselt nägin. Mõni koht meenutas nagu sõidaks ringi kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul,aga see oli ainult sekunditeks.

Õnneks enne pimeduse saabumist olin ilusasti kohal. Kaie,kes on siin juba nagu oma inimene võttis mind vastu ja seletas süsteemi ära. Käisime ka kohalikus parimas restoranis söömas,milleks osutus tavaline osmik. Valisin traditsioonilise keenia toidu:ugali ja kitseliha.Minust ugali fänni küll ei saa,sest see on maisijahu puder keedetud veega ja täiesti ilma maitseta. Liha oli ka nagu ta oli ja vist on parem minna üle puuvilja dieedile. 

Mul on nüüd ka esimene oma koduloom Keenias,kelleks on geko ning me jagame sõbralikult tuba. Pilti kahjuks ei jõudnud teha sest ta oli kärmem kui mina ning esialgu ta ei usalda mind.
Üks seik, millest veel tahan rääkida on meelelahutus mida pakuti bussis. Nimelt kohe kui algas sõit pani bussijuht pisikesel ekraanil mängima gospelvideod.Ühe video pikkuseks oli keskmiselt 15-20 minutit. Tavaliselt esines mingi kirikukoor, kus oli siis keegi eeslaulja. Video oli filmitud erinevates kohtades näiteks muruplatsil, kiriku ees jne. Kui oli uus kaader olid esinejatel ka uued kostüümid üll. Kogu seda mõllu saatis koreograafia, mida oli püütud sünkrooni timmida. Kõik lauljad olid üliemotsionaalselt psotiivsed ning  andsid oma tundeid edasi üliedukalt grimmassitades.Iseenesest tore kogemus,aga pikapeale viskas ära. Kogu see asi meenutas natuke sellist 90nadate ETV-s olnud saadet 7 vaprat ning mulle kohe meenus Üllar Jörbergi lugu (see mida Tanel Padar tegi näosaates järgi).